Kuna homne emakeelepäev on Eesti lipupäev tuleks loomulikult heisata Eesti lipp, et näidata lugupidamist oma keele vastu.
Emakeelepäeva hakati tähistama eesti keele ja kultuuri päevana Sonda kooli kunagise direktori ja eesti keele õpetaja Meinhard Laksi eestvedamisel.
Esimest korda tähistati päeva 1996. aastal luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil. Just Peterson oli esimene, kes küsis, miks ei võiks eesti keelel olla õigust igavikule.
Aastal 1999 sai päev riiklikuks tähtpäevaks, kuid päeva nimeks on ikkagi emakeelepäev, mitte eesti keele päev.
Miks? Kas see tähendab, et sel päeval võiksid oma emakeele uhkest kõlast rääkida ja laulda ka Eestimaal elavad venelased, ukrainlased, armeenlased, soomlased, juudid jt rahvused.
Haridusministeeriumi keelepoliitika nõunik Jüri Valge on öelnud, et võib vaielda selle üle, kui suurt rolli mängivad Eesti muukeelsed eesti keele allesjäämises, mingi roll on neil aga kindlasti. Ta usub, et see on seda positiivsem, mida rohkem muukeelsed inimesed tunnetavad Eesti riigi austust oma emakeele vastu.
Eesti keel on eestlasele suure tähendusega nagu igale rahvale oma emakeel. Eestlased on harjunud end eesti keele abil identifitseerima ja hirm keele kadumise pärast on rahvast erinevatel aegadel liitnud, ühtekuuluvustunnet sisendanud. Kuid on päris ohtlik, kui püüame oma keele eest kogu aeg sõdida. Teise emakeelega inimestes vaenlast otsides teeme pigem eesti keelele karuteene. Kirjandusklassik Anton Hansen-Tammsaare on öelnud: “Inimene peab ikka emakeelt rääkima, ikka emakeelt, pidage seda meeles. Armastage emakeelt, siis õpite armastama võõraid keeli, sest kuis armastada võõrast, kui sa ei armasta oma! Iseoma, iseennast peab armastama, kõik muu tuleb muidugi.”
Kes siis on eesti keele kõige suurem vaenlane? Miks räägime keele risustamisest, võõrmõjudest, hääbumisest kolme põlvkonna pärast? Kas juhtub nii nagu väliseestlastega, et paarikümne aasta pärast polegi meil kellegagi ega kellelegi laulupidusid korraldada, nagu juhtub peagi ESTO päevadega, mille lõpusündmus on 2013. a suvel San Franciscos.
Mina pean eesti keele vaenlaseks eestlast ennast. Oleme oma keele suhtes hoolimatud, Mõtleme, kuhu ta ikka kaob, mis temaga ikka juhtuda saab. Eesti keeleteadlane Krista Kerge on öelnud, et eestlane on nagu “keelt ahmiv imik, arenenud maailma lutipudel suus” Ahmitakse maailmast aga valimatult, tegemata vahet hea ja halva vahel. Kooliski olen kuulnud, et kui Oscar Wilde saab lugeda originaalkeeles, siis miks ei ole internetis Tammsaaret võimalik lugeda inglise keeles.
Ma ei arva, et me oma arhailist keelt peaks kümne küünega kaitsma, koostaga tuhlitampi sööma ja kardase paargu juurest ää tooma. Kodukeel jäägu turvalisse koju, koolis peaks aga iga eestlane õppima selgeks korraliku kirjakeele.
Keel areneb ja seda tuleb arvestada, ajaga kaasas käia. Sellepärast on igati tervitatav ka presidest Toomas Henrik Ilvese 2010. aastal väljakuulutatud sõnavõistlus Sõnaus.
“Vilets ja abitu eesti keel pole midagi muud kui küündimatu mõtlemine: harimatus, rumalus ja tuimus,” kirjutas kirjanik Tõnu Õnnepalu.
“Head ja rikast emakeelt kõneldes ja kirjutades teeme iga päev ühe väikese keeleteo, millest kokku kasvab meie kõigi ühine ja suur keeletegu – hea eesti keel,” ütles president Toomas Hendrik Ilves Keeletegu 2010 väljakuulutamisel Vastseliina gümnaasiumis.
Miks ei võiks ka igasugustes suhtluskeskkondades kasutada kaunist emakeelt ning mingi emotikoni asemel öelda sõbrale sõnadega, et rõõmustad koos temaga, armastad teda, oled mures. Miks ei või blogiski alustada lauset suure tähega, panna õigesse kohta komasid ning unustada sõna “tegelt”- vähemalt niikauaks, kui ÕS seda ei luba.
Oma emakeele risustamisega kaotame midagi väga väärtuslikku- mõtete, tunnete väljendamise selguse. Emakeelt tuleb armastada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
MERIKE KALLAS
Käina gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja
