Käesoleva aasta esimesed kolm kuud veetsin Lääne-Aafrikas Ghanas, selle riigi põhjapoolseimas vaesemas maakonnas, kuumas ja kärarikkas külas.
Olin seal MTÜ Mondo lähetusel vabatahtliku keskkonnaeksperdina, kellel olid täita mõned konkreetsed ülesanded koostöös kohaliku kogukonnaga. Kuid samas oli mul ka oma isiklik eesmärk – soovisin näha traditsioonilise, looduslähedase ühiskonna toimimist oma elukeskkonnas. Teadsin juba enne lähetust, et piirkond on riigi üldistest arengutest maha jäänud ja et seal on tugevad suguharusuhted. Ma olen olnud ikka seda meelt, et tänapäevaühiskond on oma elukeskkonnast võõrdunud, kuid samas on meie kultuurides säilinud mingi sügav kogemus ja teadmine sellest, kuidas peaksime loodusega koos olema. See on nii öelda “ürgne teadmus”, mis tuleb esile tuua ja tänases maailmas kasutusele võtta, et “õige” suhe loodusega taastada.
Niisugust minu lootust, et inimest on võimalik looduse juurde tagasi tuua, on kinnitanud mitmed tänased suundumused, mida on tagant tõuganud ka pandeemiaga seotud hajutamine ja isoleerumine. On ju Eestis suurenenud maale elama asujate hulk, autonoomsete lahenduste otsimine elamute energiavarustuses, huvi kohalike mahepõllunduse toodete vastu jne.
Paraku näen ka vastupidiseid tendentse, mida kinnitab muuhulgas minu Aafrika-kogemus. Järjest enam leiab kinnitust, et inimene kui loomaliik on agressiivne ja ahne, kes on samas olnud piisavalt tark, et luua tehnoloogiad, mis annavad võimalusi oma agressiivsust ja ahnust järjest paremini teostada. Niisuguse tõdemuse valguses ei ole “ürgne teadmus” mitte tarkus elada koos loodusega, vaid kõigest tööstuseelse ühiskonna nõrkus võitluses loodusega. Viimase paarisaja aastaga on tööstuse ajastu inimene näilise võidu küll saavutanud, kuid seeläbi kaela tõmmanud suuremad hädad looduse hävitamise ja elukeskkonna rikkumise näol.
Aafrika väikeses külaühiskonnas oli päris hästi näha, kuidas traditsioonilise ühiskonna eluviisid ei saa jagu globaalsetest muutustest ning kuidas rikutakse seda, mis on tuhandete aastate jooksul kujunenud. Võiks öelda, et tsivilisatsiooni arengu negatiivsed kõrvalmõjud on nii tugevad, et inimesed on löönud käega. Kõige ilmekam on plastireostus, kus külad ja neid ümbritsev savann on kaetud kilekottide ja muude pakenditega. Teiseks pinnase erosioon ja kõrbestumine, mida põhjustab puude maharaiumine ja sademeterežiimi muutumine. Kolmandaks, üllatuseks, illegaalne kullaotsimine ja selle tulemusel pinnase totaalne rikkumine (oli ju Ghana tuntud kui kullarannik juba koloniaalajal). Veel võiks nimetada veekogude reostust, savannipõlenguid, looduslike suurimetajate peagu täielikku hävitamist.
Mis puutub siia meie biosfääri programmiala? Asi selles, et Eesti saared on tähelepanuväärne piirkond, kuna UNESCO andis meile 1990. aastal sertifikaadi, mis tunnustas siinset inimese ja looduse vahelist tasakaalukat elukorraldust. Nimelt eeldab UNESCO programm “Inimene ja biosfäär”, et looduse kahjustamist on võimalik vältida hariduse, teaduse ja kultuuri kaudu. Eeskujuliku elukorralduse demonstreerimiseks on programm loonud ülemaailmse biosfäärialade võrgustiku. Praeguseks on võrgustikus üle 700 ala ja üks neist ongi meie saarestik.
Loomulikult teame ise, et asi ei ole päris nii, nagu paistab. Teame ju hästi, et Hiiumaal on tasakaal habras ja et konflikte tekitavad näiteks metsade majandamine, tuuleenergeetika arendamine või jäätmeveo korraldamise viisid. Teame, et meie meri ei ole puhas ja et kala on vähe. Teame ka seda, et biosfääriala statuut ei ole meie igapäevaelusse olulisi muudatusi toonud.
Samas teame, et biosfääriala ei ole kohustus, vaid tunnustus. Meie saare esiletõstmiseks, näiteks ekspordi või turisminduse huvides, on see suurepärane võimalus. Viimastel aastatel on programmi elluviimiseks loodud ka poliitilisi ja rahalisi meetmeid. Nii on biosfääriala põhimõtted viidud valla arengukavasse ning konkreetseid tegevusi toetab Hiidlaste Koostöökogu
LEADER programmi kaudu.
Täna, 19. aprillil toimub Hiiumaa Arenduskeskuse eestvedamisel Biosfääri-
päev, mille teemaks on ringmajandus. On ju keskkonnaprobleemide peamisteks veduriteks tootmine ja tarbimine, ja mida võimsamad need on, seda vähem jääb ruumi looduskeskkonnale. Ringmajanduses muudetakse tootmist ja tarbimist aga selliselt, et toodetaks võimalikult vähe “asju” ning sellega kaasneks võimalikult vähe jäätmeid. Kui aga päris ilma asjadeta ei saa, siis peaksid need kestma võimalikult kaua ning jäätmed peaksid minema taaskasutusse. Minu meelest klapib moodne ringmajanduse idee väga hästi sellega, mida jutu alguses ürgseks teadmuseks nimetasin. Sobib see väga hästi just saarele, mis on nii aine kui energia mõttes suhteliselt suletud süsteem. Ja kindlasti on ringmajandus üks lahendusi, mis toetab meie UNESCO-poolset tunnustust tasakaaluka looduskasutuse piirkonnana.
Toomas Kokovkin
keskkonnaekspert
