Püüan teha lühidalt. Ja põhjalikult. Mis on sisuliselt võimatu.
Kõigepealt lugesin järjest läbi kõik 27 tööd. See võttis ikka mitu head päeva. Tegin märkmeid. Viies töö oli esimene, kus oli mingigi tulevikunägemus. Selle töö äärele kirjutasin, et ‘senini kõige jubedam käekiri, aga kõige suurem sisu’. Kuigi teisel lugemisel sai see vaid kolm punkti.
Noh, selle lugemise järel langesin nädalaks masendusse: meie noortel puudub fantaasia. Välja arvatud ühel, kes sai ka lõpuks minu maksimumpunktid, sest see oli lausa pöörane.
Enamik kirjutajaist soovis, et kõik jääks samaks: loodus, puhas õhk ja et asfaldiaugud saaks ära parandatud ning arstiabi [oleks] korras. Peale paari erandi olid kõik ikka kahe jalaga maa peal.
Neid, kes tahaksid saarele jääda, oli kolm, aga peaaegu kõik arvasid, et teevad oma elutiirud ära ja tulevad tagasi. Igas töös oli tulevikuvisioonile pühendatud paar lausekest või lõiku. Noppisin need hoolega välja. Päris fantastiline oli, et Kärdlast saab kogu Eesti pealinn ja et Rohuküla-Heltermaa liini asendab tunnel. Natukene maisem, et saari ühendavad sillad ja tuulepark on valmis. Paljud unistavad spaast.
Esimesel lugemisel said 12 punkti vaid kaheksa tööd, teisel lisasin vägisi veel kaks, aga rohkem ma pingeritta panna ei osanud. Siis lugesin teist korda enda poolt ära märgitud töid ja jäin endale kindlaks, et töö nr 23 väärib esikohta, sest selles on ainult fantaasia: teha Kärdlasse Lisnyland ja tuua siia Microsofti peakontor, on ikka võimsalt hull mõttekäik!
Teiseks panin töö nr 16. Selle autor on objektiivne ja puudutab peaaegu kõiki saareelu tahke võrdselt. See on kirjutatud 37aastase “mina” poolt ja lõpuni välja peetud.
Auhinnalise kolmanda koha sai töö nr 8, mille autor elab juba ammu mandril ja tuleb oma 38. sünnipäeva pidama. Tal on abikaasa ja lapsed ja ta mõtleb, et peaks ikka endale ka kodusaarele suvemaja ehitama, kuigi vanematekodu koos vanematega on alles. Siin on puhas ja eluterve keskkond, sest kogu saare elektri toodavad päikesepaneelid ja kohalikud sõidavad vaid elektriautodega. Saare elanikkond on kasvanud nii suureks, et kogu aeg tundub, et kuskil on mingi suurüritus! Seega kaheksa punkti.
Tööd nr 8 ja nr 9 oleks saanud minult võrdselt punkte, kui see oleks lubatud. Aga olude sunnil saab töö nr 9 vaid seitse, nii et kui žüriis kolmanda-neljanda koha vahel hääletamiseks läheb, võiks see ju olla omamoodi kaalukeeleks.
Tööd 14 ja 15 (jälle juhuse tahtel järjestikku, kuid see pole minu tahtel, sest nii see kvaliteet näitas) olid jällegi võrdsed, esimeses veetlesid mind prognoosid aastatäpsusega: 2020 – spaa ja 2027 – tuulepark, mille ümber pole vaidlused lakanud tänapäevani… Niisiis vastavalt kuus ja viis punkti.
Neli punkti saab töö nr 7, kuigi see oli nii käekirja kui koopia-heleduse poolest kõige raskem lugeda. “Trükikvaliteedi” poolest võib see võistelda tööga nr 20, mida sai lugeda vaid luubiga…
Punktid 3, 2 ja 1 panin suvalt isikliku loterii käigus, sest hindamisväärseid leidsin vaid kaheksa, aga kokku pidi saama kümme tööd.
Kui jagelemiseks läheb, võite kõigile kaheksast autorist üle jäänud 19 tööle anda kolm punkti, sest mina rohkem kui kaheksat pingeritta panemise väärset kirjatööd ei suutnud välja punnitada. Mistõttu vabandan.
Kuigi – ausõna – otsisin ja ka leidsin igast tööst midagi, mis tulevikunägemusele viitab. Kui kedagi huvitab, võib mu hefti sisse vaadata – märkisin need kohad ära.
Igal juhul hindan Andruse ettevõtmist väga kõrgelt. Ja tänan tema antud võimaluse eest tänaste noorte maailma pisut sisse piiluda. On ääretult tore, et sa mind žüriisse võtsid. Suur-suur aitähh!
Aga Irisele, Reilile, Aivarile ja Sulle jõudu hindamise raskes töös.
Oleks ääretult meeldiv, kui tuleksite pärast žüriitöö lõpetamist in corpore siit minu juurest korraks läbi ja räägiksite, kuidas läks. Olen ääretult põnevil.
Ave
ikka teie ja teiega
