repro Sisestasin saadetud lingi internetis aadressiribale ja avasin esimese kausta nimega “Urban”, eesti keeles “linlik” ja tõepoolest, sinna mu silmad jäid. Kõikjal internetis vohavate looduspiltide kõrval mõjusid need, linnaruumi avastama kutsuvad pildid, värskelt.
“Kuna olen palju aastaid pildistanud, siis ühel hetkel avastasin, et mõned neist on täitsa ilusad, aga kuidas neid presenteerida?” selgitas fotode autor mulle.
Oma veebilehel tõdeb
Annely Veevo, et ta pole kunagi mõelnud fotograafiast kui hobist: “Minu jaoks fotograafia lihtsalt ON. Kui mul on kaamera kaasas, siis ma pildi teen. Kui mul pole kaamerat kaasas, võtan telefoni ja kahetsen, et oma kaamera koju jätsin. Või autosse. Mida rohkem aastaid möödub, seda enam tunnen, et kaamera peab mul kotis olema. Paaril viimasel aastal olen avastanud, et ma näen pilte – ma tunnen ära hetke ja koha, mis lausa ootab pildistamist. Näiteks jalutan tänaval ja mu silmad “fokuseerivad” pildi mõnest olukorrast või majadegrupist. Seejärel haaran ma kaamera ja toon selle hetke füüsilisse maailma. See hetk ei kesta kaua. Kui mul kaamerat parajasti pole või kui ma tahan tulla hiljem tagasi, on see võluv hetk juba kadunud. Sa ei saa seda enam tagasi. Isegi juhul, kui seal olid ainult majad. Kui aga usaldate oma sisemist vaadet, võib püüda pildi sisse tunde, mis teeb selle elavaks.”
Äsjavalminud lehekülg (https://annelyveevo.wixsite.com/portfolio) on nagu veebis rippuv fotonäitus, mis annab mingi ülevaate autori piltidest ja aja jooksul täieneb.
Tõtt öelda, pole Annely oma peres ainus, kes hetki kinni püüab ja jäädvustab. Fotograafiaga tegeleb ka tema abikaasa Enn Veevo (http://enn.veevo.eu), tütar Susanna Veevo peab blogi (susantsik.wordpress.com) ja tütar Agnes Isabelle Veevo õpib graafilist disaini(https://agnesisabelleveevo.wixsite.com/portfolio
