Siitilmast kadunud ämm Rosalie, keda kutsuti lihtsalt Roosiks, oli sündinud Virumaa pankranniku äärel, vanas Künnapõhja külas, mida tänapäeval tähistab lage väli.
Ämma pere elas aga peale suurt sõda Ahtme DOKis, mis äraseletatuna tähendab puidutöötlemiskombinaati [derevo obrabotajuštši kombinat – toim].
Kui enne sõda ei elanud Künnapõhja külas ainsatki sakslast ega venelast, siis 60ndatel aastatel oli olukord muutunud. Ahtme DOKis olid pooled venelased ja veerand Siberi “elukoolist” vabanenud saarlased, hiidlased ja muude kantide rahvas. Ämm ei mõiganud vene keelt. Tegelikult oskas ta siiski nelja venekeelset sõna – “da”, “net”, “spasibo” ja “požalusta”, mis eesti keeles on siis “jah”, “ei”, “tänan” ja “palun”.
DOKis peeti ka sünnipäevi ja pidusid, kus tolleaegsed söögid, kõvasti valget viina ja tihti ka tants. Ühel sünnipäeval istus ämm Roosi vaikselt oma kohal. Kuna ta oli sügavalt usklik, siis viina ta ei joonud, vaid veeretas oma taldrikul salatiherneid. Kõrval istuv vene mees küsis: “Vam skutšno?” [on teil igav? – toim]. Ämm ei saanud tuhkagi aru, kuid vastas positiivse inimesena: “Da, da”. Mees haaras ämmal käest ja sõnas: “Davai valss tantsevat”. Usk suhtus tantsimisse tõrjuvalt, kuid ämm oli nooruses valsisammud selgeks saanud. Tuli tantsida, kuigi vastu tahtmist.
Mõne aja pärast tuli teine vene mees ja küsis: “Võ toskujete?”, mis tähendab “Kas te nukrutsete?” Ämm ei mõiganud jällegi jutu tähendust, tantsima minna ei tahtnud ja ütles igaks juhuks “Požalusta”. Mees haaras ämmal käest ja vedas ämma tangot tantsima. See oli ämma hinge katsumuste piir. Ta kadus vaikselt koduteele ning kirus mõttes oma kehva keeleoskust ja äpardusi.
Aga miks ma üldse siin oma ämma katsumustest kirjutan? Põhjus on praeguses ÜRO ränderaamistikus, mille pärast on lahingud meie valitsuses ja teema otsapidi koguni riigikogus. Lugesin tolle ränderaamistiku eestikeelse teksti enam-vähem lõpuni läbi ja suurt sotti ei saanud. Ainus, mida jagan, on see, et tolle ränderaamistiku laev on tugevas kreenis. Vasak parras, kus istuvad migrandid, on kõrgel õhus ja parem parras, kus on Eesti rahvas ja ka muud rahvad, rüüpab peaaegu vett. Ränderaamistiku tekst on pikk, udune ja iseennast kordav. Kuigi see ei pidavat ühtegi liitunud riiki millekski kohustama, on asi umbes võrreldav ämma tantsuga: algul ütled “da, da” ja hiljem kannatad vastumeelset tantsu. Mina ei taha vastu tahtmist tantsima minna ja ütlen ränderaamistikule kindla ei.
Ain Einberg
Jausa küla pensionär
