kati Kukk Kohtusime rohkem purjetamistreeneri kui oma põhitöö tõttu tuntud Ott Epneriga uue Kärdla sadama parempoolse kai juures. Kunagi asus siin Otikas, nagu noorpurjetajad Oti enda kätega rajatud väikest sadamat kutsusid. “Siin on kogu aeg midagi nikerdatud,” ütles Ott. “Uus sadam on suur, kai äärde silduvad suured jahid, millega mul polnud pistmist, nüüd sõidavad nendega minu poisid,” rääkis Epner kordatehtud sadamaala vaadates.
Parajasti algasid sadamas treeningud nii purilauduritele kui algajatele purjetajatele. Nii juhtuski, et kuigi Epner pole juba kümme aastat treener olnud, on tema pilk vestluse ajal kogu aeg merel noorte tegevust jälgimas. “Purilauad oli mu viimane ponnistus,” nentis ta.
Keset juttu aga kõlab hüüatus “no mis siis nüüd!” ja selgub, et üks purilaudur kukkus vette. “Kaldatuul, siin tundub, et nagu vanajumala selja taga, aga vaadates lippu… Ju ta tuules pani metsa, nagu tuulde sõidad kasvõi kümme kraadi nii…” arutles Epner. Ja meenutas, kuidas ta algusaastail aerutas kaasa lastega, kes merel paadiga sõitsid, vaatas, et nooremad poleks suure tuulega merel ja oleks vähem aluseid korraga… “Igasuguseid asju on nuputatud…”
Omanimeline regatt
Sel nädalavahetusel peetakse juba kolmas Oti regatt, mulluse teise Oti regati avamine Orjaku sadama saalimajas oli eriti pidulik, sest noorte purjetamisele alusepanija, treener Ott Epner kuulutati jahtklubi Dago auliikmeks ja ta sai auliikme kuldmärgi nr 001.
Klubikaaslane Ain Tähiste rääkis, et Ott Epner koos jääpurjetaja Vello Jürjoga viiakse ka tänavu paadiga merele võistlust vaatama. “Saate kisada jälle!” naeris Tähiste.
Ott Epner pani jahtklubile Dago aluse, tema treenerikäe all on üles kasvanud aastakäikude kaupa noori purjetajaid, neist paljud on pärjatud meistriteks ja saavutanud võistlustel tippkohti. “Neid kokku lugeda ei jõuagi, aga nad hoiavad oma koduklubi Dago lippu kõrgel,” kinnitas Tähiste. “Eesti aja algul oli näha siin ühte hullu, kes pool päeva müüs Valio piimatooteid ja teise pool päeva ehitas üksi sadamasilda, selleks, et saaksid jätkuda purjetamistrennid,” kirjeldas ta Epneri tegemisi. “Peab ikka olema fanaatik!”
Oti käe all treeneriks sirgunud JK Dago purjetamistreener Anni Rätsep ütles, et Epneri kohta sobivad sõnad konkreetsus, kindlustunne ja ta oskas end kuulama panna. “Tema sõna maksis, kõik algteadmised olen saanud Otilt ja neid püüan nüüd edasi anda,” ütles Rätsep.
Veel rääkis ta, et purjetajatee algul kartis ta kõike, aga kuna Ott vingumist ei kannata, siis läks merele, sai hakkama, tekkis edutunne. “Ott kiidab vaid asja eest ja seda hinnatakse,” lisas Rätsep.
Pealinna poiss leidis harrastuse
Ott Epner on pärit Tallinnast ja ülikooliajal oli tal kursusel üks purjetaja, kes kutsus sõitma. “Läksin, sest oli vaja mehi juurde,” meenutas Ott, et käis isegi toonase NSV Liidu meistrivõistlustel Ülemiste järve peal sõitmas ja oli soodimees. “Pärast küsiti, et mis sa seal tegid, kas olid ballastiks?”
Epner meenutas, kuidas ta suunati tööle Hiiumaale Lauka kooli võimlemisõpetajaks. Kahe aasta pärast läks ta tööle Hiiu Kalurisse, kus korraldas kultuuriüritusi ja tegi muud organiseerimistööd. Kui sai teatavaks, et olümpia purjeregati asukohaks valiti Tallinn, andis see tõuke ka purjetamisele Hiiumaal. Jahtklubi asutamise idee sündis 1975. aasta kalurite päeval Reigi saarel. “Kuna olümpiamängud toimuvad Tallinnas, siis meie andsime ka omapoolse panuse, alustades purjetamistreeningutega,” selgitas ligi 40 aastat noori purjetajaid treeninud Epner. Algul käidi merel Puulaiu sadamast, siis ehitati paadisillad ja jahtklubihoone Orjakusse. Piirirežiimi tõttu Kärdlast merele tollal ei pääsenud, Orjaku aga kujunes nii purjetamis- kui jääpurjetamissadamaks, kalapüügi ja furtsellaaria tootmise kõrval.
Hiiu Kaluri tugi
Purjetamine on kallis ala ja algul tulebki õppida vanade alustega vee peal püsima, et ei teeks avariisid, rääkis Epner. Kui nad trennidega alustasid, tehti Tallinna Spordilaevade tehases purjekaid kogu liidu jaoks. “Tänu Hiiu Kalurile ja Hugo Maidele saime üldse omale alused ja koha, kust minna purjetama,” kinnitas treener. Algul osteti viis OKd. “See on gümnasistidele paras sõita ja saime ka ise nendega merele minna,” meenutas Epner. Järgmisel aastal juba kümme Optimisti, ülejärgmisel veel kaksteist Optimisti. “Kalur oli jõukas kolhoos ja toetas noori purjetajaid,” ütles Epner.
Need, kes toona purjetama hakkasid, läksid juba liidu meistrivõistlustele Kiievisse. “Optimistid olid veoauto kastis, nii sõitsime. Sealt toodi kohad: viies Jõgi, kaheksas Pajula ja kolmeteistkümnes koht Kruusmägi üle viiekümne osaleja hulgast,” võttis ta tulemuse kokku.
Epneri mureks oli kogu aeg varustus, baas, kus treenida ja auto pidi tal ka endal olema, millega purjekaid vedada ja võistlustel käia. Taasiseseisvunud Eesti rahareformi ajal oli esimene võistlus Kärdlas. “Tulin Orjakust, üheksa Optimisti käru peal,” meenutas Ott paadikuuri vaadates. Lõpuks sai ta klubile niipalju purjekaid, et kõikides klassides, milles võisteldi, oli neid olemas kolmekaupa.
Purjetamine on ala, kus ilm mängib suurt rolli. Epner meenutas, kuidas ta ise merel hätta jäi, kui nad suure jahiga Gdanskisse sõitsid. Jahi rool murdus ja merel olid kuuemeetrised lained. “Mobiile polnud, abi ei kusagilt, aga pidime kas üle minema või koju jõudma. Kaasas oli OK rool, pisike, pauti pidime mitu korda enne proovima, kui sadama poole suuna kätte saime. Raadio oli küll, aga meist oleks jäänud ainult pilpad, kui nii suurte lainetega vastu teist, [appitulnud] laeva oleksime loksunud.”
Hiiu Kaluri naised tõid talle selleks sünnipäevaks nimelise pingi, aga sellel istuda ja mälestusi heietada Ott Epneril mahti pole. Siiski mõlgutab ta nüüd mõtet, võtta aega, et jahtklubi Dago 45 aasta tegemised kirja panna.
