Selles hulluks läinud maailmas meenus taas, miks plaatanipuu mulle tegelikult nii meeldib. Ta mõjub rahustavalt, veidikeseks unustust pakkuvalt.
Vaadata tema lohmakate lehtede tuules mänglemist selles päris suureks paisunud võras. Lehtede, millel iselaadne soe ja pehme roheline värvus. Kunagi nimetasin seda plaataniroheliseks. Selline toon on vist tõesti ainuomane just plaatanile. Ja hea on lasta pilgul uidata piki tema lapimustrilist tüve. Vahel olen unustanud end näppima selle irduvaid pealiskooretükke. Küllap stressimaandav tegevus seegi.
Kahjuks on Eesti kliima olnud plaatani jaoks liiga karm. Alles viimased kümnendid on lubanud siin-seal mõnel puuhakatisel suuremaks sirguda. Eeskätt vahtralehisel plaatanil, kes minugi aias esindatud. Tema esivanemaist Ameerikast pärit lääneplaatanit saab kasvatada küllap Eestiski, seevastu Sitsiiliast Kesk-Aasiani levivat idaplaatanit üldiselt mitte. Millest on kahju. Meenub kaheksa aasta tagune reis Bulgaariasse, idaplaatani
kodumaale. Mäherdused võimsad iidsed jõekallaste puud seal elavad! Üks hetk on eriti mällu sööbinud Melnikust. Bussi oodates sai selitatud pingil. Otse üles vaadates valdas kummastav äraolev mittemillelegi mõtlemine. Taeva eel võlviks sõrmhõlmiste lehtede muster. Nii rikkalik, nii… Nojah, sõnu ei leia.
Lääne- ja vahtralehise plaatani lehed on vähem lõhestunud, kuid lummavad needki.
Istutasin oma pisikese puukoolist soetatud nääpsu kevadel 2007. Koht osutus sobivaks. Juurdekasvud olid jõudsad, ehkki võrsetipud alati talviti näpistada said. 2013 karm talv, mis Mandri-Eestis plaatanid tagasi võttis, jättis tüvele koorealused külmunud ribad. Aastatega kasvasid need õnneks kinni. Nüüdseks on plaatanipuu juba oma üle kuue meetri kõrge. Saaremaal leidub veel suuremaid, ent Hiiumaal on küllap tegu kõige toekama plaataniga?
Väidetavalt kasvab plaatani külmakindlus puu eaga aina paremaks. Näis. Kui mõelda 1978nda aasta talvele, mil Hiiumaal temperatuur –34ni langes, siis ega sel juhul vist aitaks miski. Võiks ju loota kliima soojenemise pehmematele talvedele, kuid teisalt hoiatatakse sagenevate jugavooluvõngete eest. Ehk siis jugavoolu, mis hoiab arktilist pakast pooluse ümber. Selle hälbed võivad aga karmi pakase siiamailegi lasta.
Mida suuremaks kasvab mu plaatanipuu, seda kurvem oleks kaotus, kui temaga midagi juhtuks. Mitte miski pole siin ilmas tegelikult kindel. Või noh, vähemalt Maa tiirlemine ümber Päikese ja paar muud sellist nähet.
Näh, kipun liigselt ette muretsema, mis mu vana viga. Aga sekka unustan selle siiski. Ja saan plaatanipuust lohutust. Selles hulluks keeranud maailmas.
