Hendrik Relve raamatus “Põlispuud” on pilt ja jutt Asuja künnapuust, kes sajandi algul oma 31 meetriga oli Eesti kõige kõrgem künnapuu. Seda puud tahtsin ma näha!
Saati, kui sel sügisel olen üldse olnud millegipärast künnapuude lainel. Netist täpsemalt uurides selgus aga kurvastav tõsiasi: see
rekordkünnapuu on vahepeal kuivanud. Ent 2007 aasta andmeil seisis tüvi veel püsti. Veel uuemad andmed teatasid aga, et puu on hävinud.
Siiski otsustasin käigu sinna Lõuna-Pärnumaale Laiksaarde ette võtta. Vähemalt tasub siis teha jalutuskäik samas Rannametsa jõe lammimetsa loodusrajal. Loodusrajal ma kõndisin ja üllatuslikult lummusesse sealsest ümbrusest sattusin. Kuid sellest kirjutan järgmises loos. Keskendun algul siiski sellele künnapuule.
Tagasiteel metskonnamaja juurde märkasin jões jämedaid puutüve juppe. Vastaskaldal teavitas veidi päevinäinud silt: jalakas, riikliku kaitse all. Sellele need tüvejurakad seal vees kuuluvadki… Siinne jalakas oli oma liigist Eesti kõige kõrgem: 31 meetrit. Kõrval on üks päris uhke kaheharuline saarepuu veel ilus ja elus.
Mõni samm edasi valendas järgmine silt: Asuja künnapuu. Silt on väliselt kui tuttuus, ent puud ennast enam pole. Või noh, mingil määral siiski. Otse kaldaserval joonistusid välja hiigelkännu pehastunud piirjooned. Ja üle jõe langenud tüvi pakub ikka veel võimsat vaatepilti. Päris vees ta kõrval seista küll ei saanud, ent silma järgi hinnates ulatub see alaosas mulle vaat et rinnani!
Klõpsisin jõe klibuseljakul seistes tüvejäänustest pilte. Muidu nii vägev, aga fotol jäi võrdlevast mõõdust paraku puudu.
Unustasin end sinna päris pikalt istuma. Jõekese sulinasse, selle langenud hiiglase kõrvale. Kahel pool kaldail kõrgusid sügiskollenduses pärnad ja teised laialehised puud.
Tagasi üleval kaldal, panin hoolsalt kirja stendil leiduvaid teabeteri. Muuseas: “Meil siin Laiksaare lammimetsa jalamil on siiani arvatavalt selle puuliigi kõrgeim künnapuu. Kõrguseks on mõõdetud 34,5 m ja puu ümbermõõduks 5,01 meetrit. Puu vanus küünib aga kaugelt üle 300 aasta. See puu võeti kaitse alla juba 1938. a.”
Tjah, hiljaks olin jäänud. Ehkki ka see põrmu vajunud puu andis siiski täiesti omaette elamuse. Muide, teised andmed annavad siiski teada, et künnapuu küündis kuni 32 meetrini aga tüve ümbermõõt oli 525 sentimeetrit.
Siin kõrval kasvab ka kahe meetri kõrgune jugapuu, ilus jutt teabesildil juures. Muidugi on see siia istutatud. Ja kuni kolme meetri kõrgused viljades kikkapuud kasvavad samas kah. Jajah, ennist loodusrajal ma imestasin kikkapuude ohtruse üle, justkui Lätti oleks jõudnud. Ju on kikkapuu algselt inimese poolt siia metskonnahoone naabrusse istutatud ja hiljem ise edasi paljunenud?
