Tõnu Õnnepalul on ta enda teadmata väike roll selles, et elan Hiiumaal. Kolmkümmend aastat tagasi Vikerkaares ilmunud novell “Armulaud” pani mõtlema: vahest too lasteaia rebimistunni tulemust meenutav laik ongi päriselt olemas maalapina keset merd. Nagu üks teine majakaga saar, mille kohta Väike My Muumimajas rippunud kaarti vaadates arvas, et see võib olla ka kärbsemust. Ja nüüd on mul Hiiumaa majas Õnnepalu raamatud riiulis teiste kõrval. Loetud, üle lehitsetud ja mõned loetusest pisut kulunud.
Kui raamatuid tuleb talt sellise tihedusega nagu viimased kolm, “Pariis”, “Aaker” ja “Lõpmatus”, läheb muidugi järje pidamine raskeks. Just välja kuulutatud kirjanikupalk tähendab aga maksumaksjalt saadud krediiti ja kohustustki, et tuleb. Ja kui raamatud poest koju riiulisse jõudnud, annab see lugejale küllap natukene luba midagi nende kohta arvata.
Niisiis mõtteid viimase raamatukolmiku kohta. Tõnu Õnnepalu kuulub nende hulka, kelle kohta Hemingway nentis: “kui sul on elus vedanud ja oled noore mehena elanud Pariisis, siis ükskõik, kus sa ka oma ülejäänud elupäevad veedad, jääb ta sinuga, sest Pariis on pidu sinus eneses…”. Just pihtimuse sügavus keelab mul “Pariisi” raamatust ülearu arvata. Ometi veendununa, et lugemiseks kulunud aeg oli väärtveedetud. Ja arvamine, et prantslaste jalgpalli maailmameistriks tulekule järgnenud karnevalist tahtnuks lugeda rohkem, on üksnes mu isekus. Kirjanikule olid olulised hoopis teised asjad.
Isekas on ka arvamine, et “Aaker” on üks Eesti jaoks väga oluline raamat, sest vaagib Kanada metsa taustal kiretult arutlevalt ja sügavale minnes selle üle, kuidas suhestuvad “kodu-” ja “väliseestlus”. Mõõdab pinget ja tänab taevast sellegi üle, et Eesti ei saanud iseseisvust tagasi varem, nii viiekümnendatel. Muidu olnuks me silmitsi kodusõjaga. Tundub täpne.
No vot… Hea kirjaniku raamatut avades tunneb lugeja ära enda mõtted. Ka need, mida ta raamatuta kunagi ei oleks mõelnud, veel vähem sõnastanud. Siin on Tõnu Õnnepalu suurmeister. Meie laenamiste, viitamiste, jagamiste ja laikimiste maailmas tähendab see raamatu jaoks kullaproovi läbimist. Nagu teatas Mart Juur: “…kirjutaks igale lausele Tõnu Õnnepalu raamatus “Aaker” alla ja ütleks kõva häälega – “Õige!” ”
Kolmandaks “Lõpmatus”, mille kohta mõni hiidlane kindlasti ohkab, et nüüd ollakse Õnnepalust ilma, sest kirjanik kolis ära Vilsandile. Justkui sellel saarel poleks Jaan Tättest veel küllalt. Hea, vähemalt, et mitte Saaremaa… Lohutagu hiidlasi mõte, et Paradiis jäi alles. Nii raamatusse kui Kalana kanti. Ja hea, et Vilsandi ei ole selles raamatus mitte Vilsandi, vaid Lõpmatus. Köidetud sinakate kaante vahele koos aimamisi vihjetega, et Lõpmatusel on kirjaniku jaoks olnud mitmeid eellugusid. Üht on ta jaganud lugejatega mõned aastad tagasi “Loomingu Raamatukogu” õhukeses, kuid piibelliku sügavusega teoses “Lõpetuse ingel”.
Vilsandi / Lõpmatuse loodus, eriti linnud ja inimesed on tegelased ka viimases raamatus. Nii võis ühes lõpupeatükkidest kohatud Võõras olla salajasest “kuuendast osakonnast”, kuid (raamatust seda oletust ei leia) võis sama hästi olla ka Tema, kes meid viimaks kaalub ja kellega kohates loodad, et saad andeks või koguni kingituse. Kinnituse, et veel on aega… Ja nii kummaline, et ühel tasandil on “Lõpmatus” ka ohutustehnika õpik koduõues ehitajale-istutajale-loodusvaatlejale.
Lugemismuljena on see raamatukolmik otsekui kokakoola kuuspakk. Turvaline külmkapist võtta, nauditav ja sõltuvust tekitav. Tahaks võtta järgmise. Olles lugenud, jupiti, aga läbi, korraga võtnuks jalust maha, Karl Ristikivi “Päevaraamatu”, lohutu pihtimuse iseenesele kirjanikuksolemisest, tervisehädadest ja üksindusest, taustal pagulus ja suhetesegadus, viletsa asendusena äravõetud isamaale üksnes Läänes inimesele avatud ja avastamisväärne maailm, on Õnnepalu kirjutatu nagu leebe kinnitus, et meil on läinud hästi ja võime olla rahul.
Lõputsitaadi võtan aga vaid “Lõpmatusele” sarnaste kahvatusiniste kaantega väikesest vihikust “Ithaka”, mis ilmunud aastal 1988, veel enne alguses viidatud “Armulauda”.
“Laupäev. Novembri lõpp”
“Mitte midagi ei juhtunud. / Kütsin sauna, ladusin männihalge ahju, / pärast vaatasin sauna ees seistes, / kuidas suits püstloodis tõuseb ja sedamaid / valkjashalli taevaga ühte sulab”
Ning samal leheküljel pisut hiljem:
“Pesin end saunas puhtaks, olematagi / eriti must. Sõin õhtust olematagi eriti näljane. / Uni tuli hea nagu alati pärast sauna, uinudes / jõudsin veel mõelda: kas see siis oligi”
PEEP LILLEMÄGI