Gomera saare Alajero küla on asula nagu ses kandis ikka. Kui vaid tükati üsna lauged lopsakad heinamaad ümbruses välja arvata. Tundus natukese nagu oleksime Eestis.
Bussipeatuses passimine läks igavaks. Oma kolm tundi veel aega järgmise transpordiühenduseni. Siis aga võeti meid kampa alt Santiagost tellitud suurtaksosse. Tasu kolm euri nägu.
Laskudes muutus maastik aina lagedamaks ja kivikonarlikumaks. Rohi kadus, paljastus punakaspruun pinnas. Vaid longusraagse Plocama põõsatutsakad haljendasid siinseal. Jajah, sademete vaesuse tõttu on Gomera lõunaserv juba üsna kõrbe tegu ja nägu. Milline kontrast üleval mägedes vettivate samblaste metsadega!
Playa de Santiago on tore väike kuurort. Siin oli mõnusalt soe. “Eeslikõhu” pilvemassiiv tungles kõrgel mägederandil, ent allapoole ei pääsenud.
Santiagos kohtab mitmeid tähelepanuväärseid mujalt maailmast pärit puid. Näiteks igihaljad viigipuud (Ficus microcarpa) otse tänava ääres. Üks isend on 18 meetrit kõrge ja tüveümbermõõt 730 sentimeetrit. Milline eriline vägev valkjas vaoline paks tüvi ikka!
Erilise ilme annavad asulale aga Araucaria heterophylla’d. Golfiväljaku tara taga silmasime lausa kuusikuna mõjuvaid istutatud (ja kastetavaid!) salusid. Kõige võimsamad araukaariad kerkivad ühes majahoovis, olles seal sirgunud juba 44 meetri kõrguseks. Usutavasti Gomera kõige kõrgemad puud üldse? Araukaariate korrusoksised sihvakad siluetid lõid mulje kui oleksime kusagile Austraaliasse sattunud.
Üsna lagekaljuse Santiago kandi looduses on meeldivaks erandiks rannikule suubuvad orud – barrancod. Nende suhtelise niiskuse tõttu vohavad seal hästi kohalikud imelikud, osalt sukulentsed põõsad. Tapahuga oru põhjas võis silmata isegi kartulimaad. Vonklev tee viis üle kaljuvoore järgmisse orusuudme randa: Playa del Medio. Siia tullakse veel autodega, ent edasi viib vaid ohtlik kitsas kaljurada.
Eneselegi ootamatult sattusin sest poolkõrbelisest maastikust suisa vaimustusse. Nii isemoodi huvitav oli see pruun kaljunukiline ümbrus oma kummaliste põõsaspuudega.
Medio rannas paistis telke, ent meie ründasime siiski edasi. Ikka mööda seda järsakule liibuvat rada, kuniks all paistma hakkas Chinguarime org ja rand. See org võiks ehk veelgi lopsakam olla, kui ülevalpool vohava banaaniistanduse jaoks kõike mägede vooluvett ära ei võetaks. Üks datlipalm oli ses orus ka. Paraku juba hõivatud – kellegi elamine oli tolle puu all. Üldse, igas kaljukoopas elas keegi, olmekraam pilla-palla laiali. Põõsaste vahel kügeles telke. Üks tumepruun hallvalge peaga vana hipionu liikus rannas ainsana alasti ringi, riivis süüa ja muidu toimetas. Kostus didžeriduu- ja kitarrihelisid, kahjuks küll vaid korraks.
Üldiselt kujutlesin seda paika kuidagi rohkem hipilisena. Jah, eks need õiged ajad ole ammuilma möödas. Ülevalt koobastest mööda ronides jäi pilk ühele lebavale noorele, nutinuhvel nina ees värelemas. Ei saada tänapäeval nuti-plutita hakkama isegi kiviaegses koopas.
Seal pruunruugete kaljude orus valdas mind taas nii Kreeta tunne, kuid taimestik kõneles siiski teist keelt – ikka Atlandi ookeanis Gomera saarel. Oru suhtelise niiskuse tõttu ulatusid siinsed põõsaspuud tükati isegi üle pea. Oli seal longusvõseline madaraliste sugukonda kuuluv Plocama pendula, pisikesed narmaskellukesed okstel rippu. Valdasid piimalillepuukesed. Muuseas vist Gomera endeem Euphorbia berthelotii. Mu lemmikuks sai aga Kleinia neriifolia: korvõieline sukulentne, lausa n-ö arhitektuurse väljanägemisega puuke. Praegu haljendasid paksude harkokste küljes lehekimbud, suvise põua ajal kleiniad aga raaguvad. Veel oli seal kollaste õitega hõbejaid “koirohupõõsaid”. Lisaks “karikakrapõõsaid” (Argyranthemum frutescens), mis on kuni kolm jalga kõrged sukulentse lehega pooleldi puitunud põõsad. Muuseas olla see liik ravimtaim. Peale selle veel mingeid nooljalehiseid põõsaid, küll siniste, küll valgete õitega. Üle kõige kollendasid siiski piimalillepuukesed. Oli kevad, nende ilus õitseaeg. Just selsamal õhtul kevad ametlikult algaski – niisiis kevadine pööripäev.
Naeratav U-kujuline kuusirp hiivas end kaljumäe kohale. Meri hingas laavakivirannale. Tuul uhas kaljude taga, siin oli soe ja üsna rahulik. Aafrika pool ajas taevas end mõni pilverünk püsti. Enne kaheksat hämardus. Rannapangaprofiil moondus veidraks näoks. Justnagu Lihavõttesaare kuju…
