Cedro metsast alla rannikule minek oli huvitavalt eripalgeline, samas hirmus aega- ja vaevanõudev. Esialgu oli mööda lauget metsateed lausa lust astuda.
Senjoora Lourdese kabel on paksu igihaljasse lehtmetsa peitunud väike valge kivihoone. Siin asub puhkeala ja saare üks väheseid joogiveevõtukohti. Too viimane on veider: korbalise porsapuu (Myrica faya) seest tuleb toru ja sellest voolab pidevalt vett. Kuidas see tehtud on? Kõik külastajad pidasid seda mõistagi pildistamisväärseks.
Samas lähedal oli musträsta pesa, rästas tuli lauale einest osa noolima. Sama julgelt nõudlikud ka isemoodi tumeda pealae ja roosaka kõhualusega linnud. Nagu vindi moodi, aga siiski justkui erinevad. Hiljem selgus, et ikkagi metsvindid, aga mingi kohalik Kanaaride alamliik.
Naabruses voolas oja, kaldal kõrged nõgeste sugulaspõõsad – Gesnouinia arborea. Nende lehed õnneks siiski kõrvetama ei kippunud.
Kabeli juures täitis üht puutüve seninägematu jõuline samblik. Kuni kuue tolli pikkused jämedad nöörnarmad olid äärmiselt vintsked, kusjuures vanad tumedad, noored helepruunid.
Rada jätkus laugelt. Ikka aina samblatüvelised loorberid, pirnloorberid (Persea), maas ja puis kanaari luuderohtu. Teeraja servas kaardus üks karvik-astelsõnajala lehter. See sõnajalg levib põhjas kuni Poolani välja. Nii et üks peagu kodune taim, kasvab teine omalgi aias.
All läks ojalamm laiaks ning seda täitis neiujalgade (Diplazium caudatum) sõnajalapadrik. Teeveerel rohetasid mõned tuttava moega libled. Piipheinad! Siiski mitte eestimaiste okasmetsade asukad, vaid omaette kanaari piiphein (Luzula canariensis).
Rahvuspargi piir. Edasi algas juba Cedro küla. Koos Acevinosega on need üsna ainsad metsakülad Gomera saarel.
Enne lagedale jõudmist pakkus loodus veel mõnd metsaliiki. Näiteks too õhuliste peente liitlehtede ja valgete kribuõitega on sarikaline Cryptotaenia elegans. Seda olime ennem metsaski trehvanud ja olin mõelnud, et mis imelikud, nagu elulõnga ladvakesed need kõikjal maapinnast üles trügivad? Tegu on endeemse liigiga, kes kasvab ainult Tenerife, Gomera, Palma ja Hierro saarel.
Too lopsakate läiklehtedega üsna jõuline taim on samuti loorberlehiste metsade asukas: emajuureliste sugukonda kuuluv Ixanthus viscosus. Õitsemise jaoks oli kahjuks veel liiga vara. Küll aga jagus kiviterrassile lillasid korvõisikuid. Nende taimede ümarad täkilised lehed olid tihti metsateel saatjaks. Tegu on liigiga Pericallis stetzii, keda ma hakkasin kutsuma: peris kallis. Siis olid mingid imelikud lopsakrohud, kes aga jäidki tundmatuks. Kalju peal roomas väike sõnajalgtaim Selaginella denticulata. Ja leidus üks veidra olekuga osi, võrsel suisa n-ö oksad kasvamas. Küllap see on saare ainus looduslik osjaliik Equisetum ramosissimum. Lisaks neiujalgu ja kilpjalgu ja…
Peakohal punetasid viljamumme kanaari iileksite oksad.
Lagedal olid kitsemurakad suured alad enda ogatihnikusse mässinud.
Raagus kastanipuud terrassidel tundusid nagu kuivanud-surnud olevat. Näed, kui ruttu harjub ikka igihalja lehtmetsaga ära! Muidugi oli kastanitel lihtsalt vaid talvepuhkus – oli ju ikkagi alles märtsikuu esimene pool. Samas paaril pajul oja serval ilutses juba noor heleroheline lehestik. Arvatavalt tegu endeemse kanaari pajuga.
Küla ise oma kivivaremete ja terrassimüüridega tekitas miskipärast lõunaameerikaliku tunde. Siin lagedal täitsid terrasse jänesekapsa mahlased vaibad, kollendades õitest. Tegu on saarel võõrliigiga. Päris omamaine on aga Anagallis arvensis, madal nurmenukkude sugulastaim, kelle väiksed õied sinasid nii siniselt kui üks sinine üldse olla saab. Teisal aga kohtasime mingeid madalaid puitunud ristõielisi põõsakesi, maamesilased lilladel õitel sumisemas. Tundmatuks see taim jäigi. Kanaaride floora on lihtsalt nii hirmus väga teistmoodi kui koduses Euroopas, et teps ei jõua esimesel külaskäigul kõikidega nimetuttavaks saada.
Metsase külaoru põhjapoolses otsas hägutas kaugel all ookean. Nüüd algas tõsine laskumine sügavikku.
