22. märtsil tähistati rahvusvahelist veepäeva. Sellega seoses tegi Eesti keskkonnaagentuur (KA) lühiülevaate Hiiumaa vete seisundist ja kasutamisest.
Pinnaveekogum on veemajanduse tinglik vee seisundi hindamise üksus, milleks on selgelt eristuv ja oluline osa pinnaveest nagu nt järv, veehoidla, jõgi, oja, rannikumere osa.
Veekogumi ökoloogilist seisundit hinnatakse inimmõju, füüsikalis-keemiliste, hüdromorfoloogiliste ja bioloogiliste (suurtaimed, põhjataimestik, põhjaloomastik, kalastik, saasteained) näitajate põhjal. Keemilise seisundi puhul hinnatakse selle ohtlike ainete sisaldust. Pinnaveekogumi seisund antakse halvima ökoloogilise ja keemilise seisundi koondhinnanguna. See omakorda näitab, kas rakendatud veekaitsemeetmed on olnud küllalt tulemuslikud.
Neli jõge kehvas seisus
Eestis on moodustatud 750 pinnaveekogumit. Aastal 2013 oli neist 62 protsenti vähemalt heas seisundis. Peamised seisundi halvendajad on inimtegevuse tulemusena taimetoitainetega rikastumine (eutrofeerumine), veekogude paisutamine, mis takistab kalade liikumist ja maaparandus. Ohtlikud ained on probleem vaid üksikutes veekogumites.
Hiiu maakonnas on 23 jõe- ja järvekogumit, millest üks on väga heas, 18 heas ja neli kesises seisundis. Maakonna kahest järvest on väga heas seisundis Kirikulaht ja heas Tihu järv. Kesises seisundis on neli jõge. Luguse kesise seisundi põhjusteks on põhjaloomastik ja -taimestik, Nuutri jões toitained ja Kärdla paisud, Suuremõisas peamiselt toitained ning Vaemla jões põhjataimestik ja kalad (jõe suudme kinnikasvamisest tingituna ei pääse siirdekalad merest jõkke kudema).
Põhjavees rohkem kloriide
Analoogselt on ka põhjaveekihid jagatud 39 põhjaveekogumiks, millest 2014. aasta seisuga on 31 heas ja kaheksa halvas seisundis (põlevkivialad Ida-Virumaal, intensiivse põllumajandustegevuse piirkonnad, ülemised põhjaveekogumid reostustundlikel aladel).
Hiiumaale jääb kaks üksteise kohal lasuvat heas seisundis põhjaveekogumit. Need paiknevad enamasti merepinnast allpool ja merevesi võib põhjavett mõjutada nii, et vesi on puurkaevudes suurema kloriidide sisaldusega. Veepuhastusseade kloriidide vähendamiseks on paigaldatud Emmaste vallas kahele puurkaevule. Osades puurkaevudes on probleemiks joogiveenormist kõrgem raua, mangaani ja fluori sisaldus, kuid see on looduslikku päritolu ega ole põhjustatud inimmõjust.
Reostus ja veekasutus vähenenud
2013. aastal oli Hiiumaal 18 reoveepuhastit, millede heitvee väljalaskudest oli nõuetele vastavaid 11. Hiiumaa suurim reostuskoormuse tekitaja nii lämmastiku kui ka fosfori osas oli Käina vald. Viimase kümne aastaga on lämmastikureostus vähenenud 32 ning fosforireostus 83 protsenti.
Viimase kümne aastaga on põllumajandusliku vee tarbimine Hiiumaal vähenenud 83, olmevee tarbimine 24 ja tööstuse veekasutus 35 protsenti. Veekasutuse tugevaks mõjutajaks on 1990ndate algusest olnud veeteenuse hind, mis viimase kaheksa aasta jooksul olnud ettevõtetele keskmiselt 20 senti kallim kui elanikkonna olmevee hind. Statistikaameti andmeil oli Eestis 2013. aastal leibkonnaliikme keskmine netosissetulek kuus
508,1 eurot, millest kulus vee- ja kanalisatsiooniteenustele 1,6 protsenti.
Rannikuvee kvaliteedist
Rannikuveekogumite ökoloogilist seisundit hinnatakse kolme kvaliteedielemendi: fütoplanktoni, põhjaloomastiku ja-taimestiku ning neid toetavate veekvaliteedi näitajate järgi.
Heas ja väga heas seisundis rannikuveekogumeid Eestis ei ole. Kesises seisundis on kümme, halvas viis ja ainsana on väga halvas Haapsalu rannikuveekogum.
Käina ja Kassari laht jäävad rannikuveekogumisse Kassari-Õunaku lahe rannikuvesi. Selle kogumi halva seisundi määrab sealsetest kaladest leitud elavhõbe, mille tõttu on halb nii rannikuvee keemiline seisund kui koondhinnang.
Elavhõbedale on Euroopa Liidus kehtestatud suhteliselt madal keskkonnakvaliteedi standard, mille alusel tuleb meie rannikuvee keemiline seisund hinnata halvaks. Samas ei ületa ohtlike ainete sisaldus räimes ja ahvenas toiduohutusele kehtestatud tasemeid ning kalade söömine ei kujuta ohtu inimeste tervisele.
Kassari-Õunaku rannikuveekogumi põhjalikum seire viidi läbi 2010. aastal, mil toitainete ja läbipaistvuse hinnang oli kesine ning fütoplanktoni koondhinnang samuti kesine. Aruandes on öeldud: “Planktoni suurema biomassi ja klorofülli sisalduse võisid põhjustada tihedam toitainete kontsentratsioon ning kõrgem veetemperatuur ja väiksem soolsus, eriti lahe idaosas.”
Seire käigus täheldati Kassari-Õunaku lahes üldfosfori kontsentratsioonide olulist tihenemist võrreldes eelmise seirega 2006. aastal. Kassari lahte iseloomustas üldlämmastiku keskmise sisalduse ligi kahekordne ning üldfosfori kontsentratsioonide üle kahekordne kasv.
Eesti rannikumere üldist kesist seisundit põhjustab Eesti territooriumilt, aga ka naaberriikidest pärinev toitainete koormus, samuti aastakümnete jooksul Läänemerre akumuleerunud reostus, mille tõttu on kogu Läänemeri tugevasti eutrofeerunud.
Eesti vete seisund on üldjoontes hea. Seisundit ohustab jätkuvalt inimtegevus, peamiselt veerežiimi muutused (paisutamine), punktkoormus ja hajukoormusallikad (põllumajandus).
Eesti peab aga endiselt vähendama veekogudesse jõudvaid lämmastiku ja fosfori koguseid, sest siis paraneks ka Läänemere seisukord.
Keskkonnaagentuuri
veeosakonna töötajate koostatud teksti toimetas
KADI LAID
