Et hinnata ja sättida paika möödunud kalendriaastal toimunut, on ühel vennikesel mitu valikut. Täpsemalt, ta pannakse valiku ette, millise nurga alt ja mida piidlema peaks. Hiiumaa kunagise õigeusupreestrina võiksin ju tarmukalt jääda hiidlaste vaimulike muutuste, arengute või tulevikuunistuste manu. Aga olen ka Veetaguse Jaan Luguse külast, kes külmetab oma käsi, tassides kaevust saunavett. Või rõõmutseb iga ainsamagi Leemeti hobuheiniku üle. Ehk tõmbab marraskile näpud hiliskevadise tuulekala nokkadega sahmerdades. Sest hingan siin kõikidel aastaaegadel. „Sügishiidlasena“ võtan taskust oma kasina kolme Hiiumaa kümnendi kogemused ning olgu need minu jutu taustaks.
Olin kurb ja ühtlasi nõutu ning mõneti oli mu tolles olekus tühjust, kui sain teada Sibulamäe Saamueli (muusik Riho Sibul) uinumisest. Ta nii ehitas oma Hiiumaa kodu. Unistas meeletult. Tihti ebarealistlikke unistusi ja see oli mulle alati kõige sümpaatsem. Ehkki meelelaadilt pigem erak, võis ta aeg-ajalt oma ümber olevate sõpradega korralikult lõkerdada. Ta võis tulla väga lähedale, jäädes samas eemale. Ja võis tunde järjest vaikida. Kroonviiruse sügisel sõitsin Hirmustesse, et ta’ga pisut juttu puhuda – ei olnud ammu näinudki. Meie kohtumine toimus Hirmuste rannas, piki mida – enamasti vaikides – jalutasime edasi-tagasi paar miili. Paar jardi vahet, nagu toona kästi. Paljudel teemadel ei olnud meil mõtet sõnu vahetada, sest mõistsime tulevat ühtemoodi. Ent kirglik filosofeerimine saatis meie kohtumisi tihti. Üks noist mõtisklusist puudutas hiiu kultuuri ja hiidlase olemust. Iga kord, kui Rihot meenutan, tuleb meelde rikkuse teema. Et Hiiumaa on ilmalda rikas maakild meres, kus on ilmalda rikkad inimesed. Mida pehmemaks läheb ühiskonna heaolu, seda enam ähmastuvad aga silmad nägema, et meil Hiiumaal on kõik olemas. Ja üldse mitte esmalt saarelises või looduslikus või pärimuskultuuri mõttes, vaid inimestes. Hiiumaa rikkus peitub nondes rihosibullikes hiidlastes, kes sõna lausumata tulevad appi. Kes hoiavad silma peal nii, et sa ei teagi. Kes ei ela ega mõtle üksnes endale, vaid näevad Prähnu ranna taga ka Õngu randa. Kes ei oota saarele suuri turistimasse ega püüa noilt ilmtingimata kogu nende tengelpunga sisemust enda omasse kühveldada. Hiidlaste hoituse ja varju annab nende optimaalne kaugus mandrist, mida ei saa nautida ei Saaremaa, saati Muhu. Sellises keskkonnas keset merd sünnivad ja kasvavad otsustuskindlad saareelanikud oma peredega, kus lapsed kukerpallitavad tulevikku. See on Hiiumaa rikkus. Ja kui nii jututasime, oli soe olla. Sest kindlus, et selline pilt on meie oma, tugevnes.
ja