Üks Mulgimaa pärl – Helme 2.

Helme koopad ei ole loodusliku tekkega, vaid inimeste poolt kaevatud, seda juba muinasajal. Siin asus Eesti kõige suurem pelgukoobastik. Kuue eraldi koopaga ja neid ühendavate madalate käikudega, mille kogupikkuseks arvatakse olnud paar­sada meetrit. Kahjuks on enamus koopaid sisse varisenud. Paljud käigud võivad siiski endiselt alles olla.
Jõudsime mustendava koopa­ava juurde, mis haigutab seljandiku idaküljel. Seinas paljandub devoni ajastu Burtnieki lademe liivakivi. See lade on nime saanud Burtnieki ehk Asti järve äärest. Muide, muinas­ajal ulatus Sakalamaa ja maakeele piir Asti järveni välja. Näiteks ka Ruhja maalinn oli osa Sakalast. Hiljem see piirkond miskipärast lätistus.
Tähelepanelikul vaatlemisel võis märgata, et paljand polegi üksainus “igav liiv ja paljas kalju”, vaid selles leidub ka lilla ja kollase savi ning valkja aleuroliidi vahekihte.
Uhke koopaava ei pärine muinasajast, on hoopis kahe sajandi eest laiemaks kaevandatud, et sobituda paremini toonasesse romantilisse mõisa­parki. Ja et härrastel oleks ikka mugav sisse astuda. Pelgupaiga ajal olid koobaste sissepääsud ikka pigem väikesed ja varjatud. Arvatakse, et liiga julge koopasaalide suuremaks kaevamine põhjustas nende hilisema sisse­varisemise. Hävinud on võimas Moosese kirik. 1960ndail langes kokku ka esimese koopa vasak­poolne osa. Hiljem ehitati avause ette tellismüür, nii et sisse kõndides võib endis­aegse groti meeleolu jätkuvalt kogeda. Allesjäänud osagi on päris ruumikas: 6 meetrit pikk ja 3,5 m lai, kõrgustki 3,5 m. Seinu liigendavad väiksemad tintmustad orvad.
Käik viib järgmisse saali, mille läbimõõt 5,5 m ja kus saab vabalt püsti seista. Siit kulgevad kitsad käigutunnelid edasi, nüüdseks varisenud koobastesse, muuseas vägevasse Vanakuradi vatsa, mis langes kokku 1870ndail aastail. Rahvajuttude järgi viinud maaalused käigud selle Koopamäe alt Helme kirikuni, lausa Viljandisse välja.
Ehkki Helme pargi hiilgeajad jäid kahesaja aasta taha ning juba 19. sajandi keskel oli üsna hääbunud, siis tegelikult on ta vaatamisväärne siiani. Koopamäe jalamilt Helme ehk Keisriojani laiuvat lammiaasa hoitakse niidetavana, siia on rajatud astumist hõlbustav laudtee. Tarnalammi järel võib jõekeseni jõudes näha arvatava endise paisu jäänuseid. Veetõtlemisest enamgi köitsid laudtee kõrval õitsevad lepiklilled. Lepiklill on mandrimaa kevadekuulutaja, Hiiumaal teda looduslikult ei kasva. Siin olid nad päris “või sees”. Lammimuld vajus astumise all üsna reetlikult. Lepiklilled armastavad säärast liigniisket tümastikku. Nad olid siin moodustanud suuri kogumikke, tihetihedaid säravkollaseid õisikuklumpe. Milline uhke vaatepilt!
Edasi tõusis pargitee kõrgemale, möödus vanade lehiste rühmast, kulges metsiku­ilmeliste salumetsanõlvade vahele. Näed, siin trehvasin lõpuks ka tavapärast valget võsaülast. Seni tundus, et Helmes ainult kollased ülased valitsevadki.
Jõudsime künkapealsele. Sellelt võis vaadelda üle vägeva sälkoru taamal järsakuserval turritavaid ordulinnuse varemeid (puud veel üsna raagus, sestap paistsid hästi kätte), teisal laiuva künka-­aasa järel valendas 1770ndaist aastaist pärit mõisahäärber ning pansionaadihoone, kus kuni 2011. aastani asus kutse­kool.
Siin pargiaasa harjal köitis tähelepanu stend ja mälestus­kivi. Tuli välja, et Helmes püstitati maailma esimene Friedrich Schilleri mälestussammas, juba poeedi surma-aastal 1805. Ligi 9 meetri kõrgune graniitobelisk asus Koopamäe harjal. Tuntud Puhtu mälestussammas valmis 1813, Schilleri sünnimaal jõuti selleni alles 1830. aastal. Paraku koos rikkaliku kauni maastikupargi hääbumisega jäi lühikeseks ka Schilleri samba iga. 19. sajandi keskel oli see kadunud. On arvatud, et see hävis juba viisteist aastat peale püstitamist, koopa sissevarisemisel.