Korralike randadega pole Vohilaiul priisata. Pean silmas klibust merepiiri, millele lained rulluvad ja puha. Ainult kirderanna kõrgel kaldal leidub jupike säärast. Muiste levis siin klibuvallrand märksa pikemalt, ent tänapäevaks on meri taganenud, jättes enda ette laieneva rannarohumaa. Ja vees vohab “kõrkjaid”.
Too klibuvall on hästi tore, selle harjal kulgeb männikuvilune merevaateid pakkuv rada. Laiu siseosa poole langeb maa taas. Siin asub laagripaik. Samas levib iselaadne männipuisniidulaadne maastik. Valgust saavad pedajad on laiuvad ja kaharoksised. Kariloomadest madalrohused niidulapid vahelduvad puistutukkadega.
Selle klibuvalli materjal pärineb suuresti siitsamast aluspõhja paljandist. Seda on küll napilt, ent tegelikult leidub väga vähestel Hiiumaa laidudel midagi taolist üldse. Vaid Kadakalaid oma madala pangaga annab Vohilaiule silmad ette. 15 aasta eest olin ma väga geoloogialainel, õppisin usinalt kivistisi tundma ja käisin siis neid (eeskätt Saaremaa pankadel) otsimas ja ära tundmas. Nüüdseks on need teadmised kahjuks üsna tuhmunud. Siinkohal väljavõte mu päevikust 24. juulist 2006:
“Lõpuks 9 am jõudsin kirderannale. Noh, siin on ordoviitsiumi Porkuni lademe paepaljand. Paepõrandaribad, üks otse madalveepiiril, teised kõrgemal. Paksult koralle! Paljanduv kivim on tetrakorallide-rugooside (“lehmasarved”) kalmistu. Nautiloide kaljust paistmas ka.
Aga kuidagi nii vähe on seda randa. Ja klibuvall oli kunagi seal Hõralaiu pool ja… Nüüd puha roog. /- – -/ Leidsin kaljust kummuva 5 jalga läbimõõdus ahelkoralli! See juba on! Pole nii ilusat & suurt veel kuskil silmanud. See on selle ranna nael. Seal ta lösutab, muistne merepõhjaloom.”
Nüüd augustiõhtu hämardumises sellele rannale jõudes oli kõik väga teistmoodi. Einoh, männimetsapiir ja vana meriheinane klibunõlv üsna endised. Vahepeal on siia saunapugerik ehitatud, mis laguneb. Aga kuhu olid jäänud siis kõik need kaljud ja korallid? Vaid paar pragunevat lapikest leidsin. Nojah, veeseis oli erakordselt kõrge. Lained solpsusid kuidagi lausa kõhedalt kõrgele. Nagu oleks kliimasoojenemisest tingitud maailmameretõus ületanud isegi meie kandi maakerget ja alanud maa uppumine.
Miskitpidi tontlik oli seal hämardumises pealetungiva vee ääres. Ent ilus ikka ka. Haigur lendas krääksudes üle vee, kauguses plinkis Vormsi Saxby majakas. Vohirahu ranna järel paistis Hiiumaa Tähva metsaviirg, selle kohal sünktumedate pilvede rebenduses ehapuna tuld. Peakohal aga selge, tähed süttisid. Vesi solpsus ja sulistas meditatiivselt.
Hiljem ilmus taevasse kahvatu valguskaar. Kuuvikerkaar! Nägin sellist asja elus esmakordselt.
Järgmise loojangu eel tulime sellele rannale uuesti. Nüüd oli pilt veidi muutunud. Veeseis alanes pisut, pestes laineist välja kummuvat ahelkoralli. Nii äge. Tõsi, tundus, et ta on viie jala asemel pigem kolmejalase läbimõõduga, Vahest on lained ja jää teda viieteistkümne aasta jooksul vähemaks murendanud? Madalvee põhjas paistis nüüd juba ka kaljupõrandat. Aga ikkagi kahju, et see suurepärane paljand veest päris väljas polnud. Mis parata, tuli leppida.
Muide, enamus Vohilaiu aluskivimist kuulub Pirgu lademesse. See kirderannapaljand oma lähiümbrusega on aga Porkuni lademe Ärina kihistu Vohilaiu kihistiku pärusmaa. Kui geoloogiliselt hästi täpne olla.
