Sattusin lugema kümmekonna aasta tagust ajakirja Aed, kus oli juttu hiina siidpöörisest (Miscanthus sinensis) ja selle sortidest. Artiklist jäi mulje, et on teised hirmus hellikud.
Tegelikult on hiina siidpööris (vähemalt mulle sattunud tundmatu sort) aia üks kõige vähem hoolitsust vajav taim. Ainus hool on kevadel vanade pealsete ära lõikamine. Mõne suvega on puhmas paisunud õige vägevaks, ent kuna ta püsib kompaktselt koos, jagub ruumi veel vabalt.
Hoopis teine lugu on aga amuuri siidpöörisega (Miscanthus sacchariflorus). Vähemalt ma kahtlustan, et sellega peaks tegu olema. Paari või mõne aasta eest sain tuttavalt ühe hirmus kuivetunud kõrreräbala. Et olla siidpööris. Taimejäänus tundus peaaegu surnud olevat. Ilma igasuguse usuta suskasin ta suvaliselt lillepeenrasse.
Vastu ootusi ärkas siidpööris ellu. Ja kohe nii hooga, et peenar sai teda juba järgmiseks aastaks üsna täis, ja otsaga levis ta peenrast välja murussegi. Ruttu pidin talle omaette kasvupaiga leiutama. Hea koht tundus olevat tiigi kõrgel kaldal, kus ta tulevikus looks õige idamaise pildi koos jaapani vahtra ja pügatava männiga.
See oli mullu kevadel, kui ta sinna istutasin. Üks kõrs jõudis juba isegi ilusa punaka pea luua. Nüüd aga on taim juba istutuslaigust laiali valgunud, pistes kõrreotsi ümbruse murust välja. Õudne invasiivik! Muide, amuuri siidpööris on metsistunud nt Põhja-Ameerikas. Küllap teeks ta seda siingi, kui vaid voli antaks. Paistab, et ma pean kiiremas korras ta sealt minema küüditama, sest kui võsundid tiigi kaldaperveni jõuavad, kust korralikult niita ei saa, siis ei peata teda enam vist miski.
Seega asjaga on kiire. Aga kuhu ta küüditada? Amuuri siidpöörist soovitatakse kasvatada maasiseste tõkete vahel. Kuid mul on veel parem ja püsivamat tõket pakkuv plaan: nimelt vesises metsaaias kuhjata kõrge saar, ümber kaevata sügav kraav. Siidpööris pole pilliroog, seega peaks vesitõke teda hästi vaos hoidma. Ja küllap pidevalt niites vanas kohas ta ära hääbub.
Nojah, aga kõigepealt oleks tarvis see saar kuhjata…
