Umami restorani maja, Rahu kino, Tädi Anni kohvik Tallinnas, Tartu sõjaväelennuvälja juhtimiskeskus – kõik satuvad eetrisse siis, kui nende kõrval seisab buldooser. Buldooser äratab üles kohaliku kogukonna või siis vähemalt mõned häälekad kodanikud
“Kas sa ei saaks seda kuidagi peatada,” küsis tuttav sotsiaalmeedias Umami restoranihoone lammutamise kohta. Peatada mida? “No selle detailplaneeringu elluviimist.”
Kui muinsuskaitsel oleks selline jõud ja pädevus, siis oleks igasugune avalik menetlus planeeringute koostamisel ja kehtestamisel mõttetu. Kohati on see mõttetu ka praegusel viisil. Tsiteerides ühte kuuldud ütlust – kui tahad midagi varjatult avalikus ruumis ära teha, siis tee seda avatud menetlusega, sest keegi ei pööra tähelepanu. Avalik menetlus toimib ainult siis, kui ühele erahuvile on olemas teine, vastanduv erahuvi. Avaliku huvi edukaks kaitsmiseks ei ole meie kogukonnad ja kodanikuühiskond veel täit jõudu saavutanud. Järelikult on kõikide huvide arvestamine ja tasakaalustamine ikkagi tugevama osapoole – avaliku võimu, ruumilise planeerimise puhul, kohaliku omavalitsuse ülesanne. Näilise kaasamisega seda ülesannet ei täida.
“Aga võtke kasvõi ajutise kaitse alla,” ütles see sama sõber restoranihoonest rääkides. Ajutine kaitse on muinsuskaitseseaduse kohaselt mõeldav siis, kui on tahe ja vajadus välja selgitada, kas tegemist võib olla nii kõrge kultuuriväärtusega objektiga, et sel on mälestise potentsiaali. Lihtsalt lõbu pärast või kellegi kiusamiseks oleks sellist reaalset omandipiirangut kaasa toova haldusvõtte kasutamine pahatahtlik. Aga mis asi see kultuuriväärtus on? On see ainult ekspertide määrata või on kogukonnal ja tema arvamusel ka kaalu väärtuse määratlemisel?
Muinsuskaitse on tunnetuslik distsipliin, tajupõhine, inimesest lähtuv ehk siis subjektiivne. Kuna muinsuskaitsel on otsesed tagajärjed omandile, ei saa see aga olla suvaline. Ka selles, kuidas ja mida me väärtustame, on võimalik kehtestada reegleid, teha kokkuleppeid ning hoida põhimõtteid.
Hoonete vanuse, aga ka näiteks arheoloogiliste leidude puhul, on meie ajalookirjutuse kontekstis oluliseks piiriks Põhjasõda. 1710. aastast vanemad hooned, leiud ja esemed on automaatselt nii kõrge ajalise väärtusega, et nende osas vaidlust kaitsmise-mittekaitsmise skaalal ei ole.
ICCROM näiteks ütleb maailmapärandi paikade kohta, et nende kultuuriväärtust saab määratleda kolme faktori kaudu.
Esiteks emotsionaalne, identiteeti kujundav side paiga või esemega. See võib olla seotud vanuse, traditsiooni, järjepidevuse, mälestuste, ajalookirjutuse, legendaarsuse, imetabasuse, tunnete, spirituaalsuse, religioossuse, sümbolite, poliitika, patriotismi või rahvustundega. Ehk siis näiteks maja enda füüsiliste omaduste kõrval on sama oluline see, mida ta meile tähendab.
Teiseks faktoriks on suhteline tehniline või kunstiline väärtus. See suhteline tähendab võrreldes teiste sarnastega. Suhteline väärtus peab olema väljaselgitatav uurimistöö käigus, milles hinnatakse kriitiliselt objekti väärtust nii selle loomise, kasutamise kui kaasaja hetkel.
Näiteks Kadaka tee restoranihoone puhul on sarnase tehnilise teostuse ja kunstilisuse, arhitektuuriga hooneid Tallinnas teisigi. Ühe kaitse alla võtmine viitaks, et teised sarnased on ka väärtuslikud ja loogiline oleks tuletada, et kümneid maju tuleks hakata kaitse alla võtma. Aga nendega ei pruugi kogukonnal olla sarnast sidet ja enamikul puhkudest, kui tegemist on eramutega, ei ole ka omanikud sellisest väljavaatest väga huvitatud.
Kolmandaks kaaluks on haruldusväärtus ja unikaalsus. Tõsi ta on, mida vähemaks jääb keskkonnas mingi ajastu või tüpoloogia näiteid, seda rohkem koguvad kaalu näited, mida muidu peetaks võib-olla keskpäraseks. Ja kui miski on oma liigi viimane esindaja, siis on haruldusväärtus maksimaalne. Näiteks Tallinna kesklinnas on 1970.–1980. aastate uue linnakeskuse – mille moodustasid Postimaja, Teenindusmaja, Ametiühingute maja, EKA peahoone, Liivalaia tänaval asuv kohtumaja, Sakala keskus, välis- ja rahandusministeerium ning Turisti pood – esindajaid muutmata kujul jäänud üksikud ja lammutusloata on vaid välisministeeriumi hoone. Terve kihistus linna ja ajalugu on peatselt kustutatud, koos sellega ka mälu. Kas viimaseid esindajaid peaks kõikide võimalike vahenditega kaitsma?
Viimastel aastatel on koostatud 20. sajandi arhitektuuri, rehielamute, militaarpärandi, ajalooliste looduslike pühapaikade alusuuringud, kaardistamised. Tuhandeid hooneid, paiku ja objekte on läbi kammitud nii nende kolme mainitud kriteeriumi kui ka veel peenemate sõeltega. Tihti oleme olukorras, kus tehtud analüüside põhjal kaitse alla võtmiste ettepanekuteni jõudes saame alatasa vastuseks “mitte-meie-tagaaias” tüüpi vastuseid. “Realiseerige oma kaitsmiskirge mujal,” on ka otse öeldud.
Kultuuripärandi, sellega koos meie mälu ja identiteedi kadumisega on paraku nii, et me ei taju seda väga suure ohu või tragöödiana. Seda juhtub iga päev, buldooserid ja inimesed töötavad iga päev. Samas kui ohtusid meie elule ja tervisele, nagu näiteks julgeolek või haigestumine, tajume me väga suure riskina ning oleme ka valmis nende ennetamisse investeerima. Ühel puhul 2,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja teisel puhul ravikindlustuse näol
13 protsenti kuupalgast.
Kultuuripärandi säilimisse investeerime kollektiivselt aga 0,012 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Õigemini see on see summa, millega amet saab tulla omanikule appi restaureerimistoetustega.
Nii avastamegi ühel päeval, et kõik, mis pole kaitse all, aga on väärtuslik, kuulub lammutamisele ja see, mis on juba kaitse all, selle remondivõlg on nii suur, et mõistus tõrgub investeerimast. Seda, mis teeb Eestist Eesti – tema kultuuripärand, on taastumatult kadunud.
Vägisi ei hoia ja säilita meie kultuuripärandit miski – küsimus ei ole selles, mida ja kui palju me kaitseme või jõuame kaitse alla võtta, vaid selles, mida me väärtustame. Kui mitmekesist elukeskkonda, siis võiks betoonlinna vahele jääda ka mõni puumaja, aga selleks on vaja kohalikku omavalitsust, kes planeerib elukeskkonda, mitte lihtsalt ei tegele ehitusõiguse andmisega. Muinsuskaitse ülesandeks jäägu kultuuripärandi kõige väärtuslikuma osa eest hoolitsemine. Kui väärtustame omaenda mälu ja tahame säilitada identiteeti, siis kuulame, mis kogukonnal öelda on enne, kui buldooser tööle hakkab.
Kõik omavalitsused on koostamas uusi üldplaneeringud, selle töö käigus saab ja tuleb kaardistada ka väärtuslikud – kohaliku kogukonna jaoks olulised üksikobjektid ja -alad ning anda neile säilitamis- ja
arendamistingimused. Heaks indikaatoriks oleks seegi, kui omavalitsuse palgal oleks rohkem ruumilise planeerimisega tegelevaid ametnikke kui avalike suhete ja munitsipaalmeedia tegelasi. Avalik ruum on ka suhe ja suhtlemine kogukonnaga, sellesse tuleb panustada. Kõige-parem-krunt-on-tühi-krunt suhtumine sobib kinnisvaraarendajale, omavalitsejad on kogukonna teenistuses ja põhimõtteks sobib paremini: kultuuripärand on investeering, mitte kulu.
Siim Raie
muinsuskaitseameti peadirektor
