Orienteerujad vanusenumbrit ei tunne

Korra saad hoida käes suurt karikat, pihku pistetakse väike puidust karikas, aukiri ja meene – kas see ongi see, mille pärast 103 võistlejat kaks päeva metsas jooksid?
Toomas Mast (54) on ainuke mees, kellel kodus suur Hiiumaa orienteerumiskarikas. Nimelt on karika statuudis kirjas, et suure karika saab päriselt endale see, kes tuleb karikavõitjaks kolm aastat järjest või kokku viis korda. Mast suutis seda viis korda.
Ligi neli aastakümmet on Toomas võistelnud M21 vanuse­klassis ehk põhiklassis. Alustas juba 17aastaselt ja 58. Hiiumaa karikavõistlustel orienteerumises tegi seda jälle. Vastuseks küsimusele, kas ta muid numbreid ei tunne, vastas Toomas, et ei tunne. “Veel ei ole selles vanuse­klassis viimaseks jäänud – siis võib joosta,” arvas ta karikavõistluste teisel päeval, olles just metsast välja jõudnud.
Kahe päeva kokkuvõttes oli Mast kolmas, teda edestas 18aastane Kustu Künnapas, kes tuli teiseks. Tänavu oli juba teine aasta, kui Künnapas pikki aastaid M21 klassis Hiiumaal valitsenud Masti edestas. Toomas ütles, et tal on väga hea meel, et Kustu tema tulemused juba üle jookseb: “Ammu oleks aeg!”
Uued sihid seatud
“Viis aastat tagasi oli see minu väga suur eesmärk,” ütles 18aastane Kustu Künnapas. “Kõikidel päevakuradadel tahtsin ikka Toomasest kiiremini joosta.”
Praegu pole Hiiumaa võistlused Audentese spordikoolis õppiva noormehe jaoks enam nii olulised, pigem treeningu eest. Ka Eesti 20 kõige kiirema orienteeruja nn parimate päevade ajad jookseb ta sobival maastikul juba üle.
“Püüan teha trenni, eks siis tulevad ka tulemused,” ütles Künnapas, kes võistelnud ka Eesti noortekoondises.
Tema treeneriks on praegu Kenny Kivikas, üks Sauede perekonna orienteerumis­dünastiast.
Hiiumaa orienteerujate klubi juhatuse liikme Eda Tärgi mälus on pilt ajast, kui Kustu on sama pikk kui kontrollpunkti tähis ja kasutab SI-pulka. Aasta oli siis 2009.
Esimeses klassis hakkas Kustu aga hoopiski jalgpalli mängima. Kusagilt oli ta lugenud või kuulnud ka sellisest spordialast nagu orienteerumine ja mõtles, et võiks ju ka seda proovida. “Leidsin endale toreda sõbra Siiri, kes elas must paar maja eemal, läksin koos temaga trenni ja sobis,” meenutas ta.
Seejärel esitasid vanemad ultimaatumi, kas jalgpall või orienteerumine ja Kustul tuli teha valik. “Õige valik oli,” ütles ta nüüd.
Sel aastal alustab Künnapas õpinguid Audentese spordikooli lõpuklassis. Valmis on ka plaan, kuhu edasi: “Arvatavasti kaitsevägi, siis ülikool ja arvatavasti infotehnoloogia,” jättis ta otsad veel pisut lahti.
Ema ja õega metsa
Siiri Talts, kes Kustu trenni kutsus, puutus alaga kokku veel varem. Ta oli umbes viieaastane, kui ema Inge ja õde Teele hakkasid orienteerumas käima. “Mulle ei meeldinud üksi kodus istuda ja ma läksin nendega lihtsalt kaasa,” selgitas Siiri.
Edasi läks ta orienteerumis­trenni. Õde valis hiljem uue ala, ratsutamise, aga Siiril, kes praegu jookseb N18 vanuse­klassis, on hulk häid tulemusi ette näidata. Lisaks Hiiumaa võistluste tiitlitele on ta tulnud Eesti koolispordi liidu meistriks ning kuulunud Eesti koondisesse. Nagu ka Kustu.
Küsimusele, kas ta käib orienteerumas mõnu pärast või selleks, et jõuda mõne sportliku eesmärgini, vastas Siiri Talts, et üks ei sega teist. “Muidugi ma taotlen häid tulemusi, aga sa ei saa seda teha, kui sa ei naudi seda, mida teed,” ütles ta.
Teeb ka vaimselt nooreks
Tüdrukuid, tublisid orienteerujaid on meil palju, Künnapas aga on praegu ainuke noormees, kes võistlustel Hiiumaa orienteerujate au kaitseb. 10–12aastaste ja veel nooremate poiste seast on küll järelkasvu tulemas, aga nendega Toomas Mast M21vanuseklassis võidu joosta ei kavatse. “Selleks ajaks ma olen juba surnud,” naeris ta.
Nii see aga minna ei pruugi. Üle 70. eluaasta joone jõudnud Rein Unt, kes jookseb M65 vanuse­klassis, nimetas orienteerujate probleemiks, et vanus ei taha õigel ajal tulla.
“Iseenda pealt ma tunnen seda küll – teised vaatavad, et nii vana inimene ja siis trepist läheb üles kolm astet korraga,” naeris ta. “Ei tea, mida teised mõtlevad – et nagu poisike jookseb ringi?”
Unt ütles, et kui füüsilise nooruse võib saavutada ka muude spordialadega, siis orienteerumine teeb ka vaimselt nooremaks. “Niisama jooksed või suusatad, siis mõtled ikka oma murede peale ja sa ei ole vaba, aga orienteerudes sa ei saa millegi muu peale mõelda, siis teed kohe vea,” selgitas ta. “Orienteerumine lülitab sind tavaelust välja ja siis säilib ka mõistus nooremana – sa ei väsita end ära tavaeluga – selles mõttes on see huvitav spordiala.”
Ei saanud luba
Unt, kes on Hiiumaa orienteerumisvõistlustel osalenud 1974. aastast, rääkis, mis teda just siia võistlema tõmbab. Paar korda on ta ka karika võitnud, kuid see pole ainuke põhjus, miks igal aastal ülemere reis ette võtta.
“Esimesel korral läks kohe suhteliselt hästi, aga jäin kuuendaks, sest tegin ühe vea,” meenutas Unt. “Mõtlesin siis, et järgmisel aastal tulen kindlasti tagasi ja kujuta pilti! – ma ei saanud piiritsooni luba!”
Hiiumaa oli nõukogudeajal piiritsoon ja selleks, et saarele pääseda, oli vaja eriluba. Asjaajamine jäi aga hiljaks ja võistluste ajaks ta luba ei saanud. “Mäletan, et mul oli sellest nii kahju, just sellest Hiiumaa sõidust oli nii kahju,” rääkis Unt.
Järgmisel, 1976. aastal hakkas ta juba varakult asja ajama ja sai tutvuste kaudu loa. Sellest ajast on ta ikka üritanud Hiiumaa võistlustel osaleda. Vahepeal tuli sisse pikk paus, kui ta 15 aastat korraldas Tallinna orienteerumis­neljapäevakuid. “Siis polnud aega käia, aga niipea, kui sain vabaks sellest koormast, nii tulin jälle,” selgitas ta. “Mul oli hea meel, kuidas hiidlased mind vastu võtsid – Eda ja Eha kohe kallistasid ja ütlesid, et sind pole nii tükk aega näha olnud.”