Teinekord on vast paslik asju nende tavanimedega nimetada. Nönda on meil veel palju mitmesuguseid veneaja jäänuseid, ka meis endis, ning nende hulgas on loodusesse jäänud söjasodi elik militaarjäänused (edaspidi kasutaks lühiduse möttes väljendit punkrid). Olles tegelenud Hiiumaa punkritega ligi 30 aastat, pean end mitte küll spetsialistiks, aga siiski üsna heaks diletandiks ja julgen sel teemal söna vötta. Ajendiks hiljutine Jüri Pärna mötisklus siin lehes 19. märtsil.
Minu jaoks on selle nn söjasodi näol tegemist köigiti väärikate ja igati säilitamist ning kasutamist väärivate muististega, millest meil on üsna suur osa (96–102) alates 1999. aastast lausa muinsuskaitse all. Nende tähendus kultuuriväärtustena meie ajaloos on palju suurem ja mitmetahulisem kui nende olek lihtsalt mingite söja tarbeks ehitatud rajatistena. Muinsuskaitseameti peadirektori Siim Raie artiklis Postimehes 27. märtsil on antud kultuuriväärtuse kolm tegurit:
1.Emotsionaalne, identiteeti kujundav side paiga vöi esemega.
2.Suhteline tehniline vöi kunstiline väärtus
3.Haruldusväärtus vöi unikaalsus
Need köik kolm tegurit on tegelikult olemas ka militaarpärandil ja siinsamas, Hiiumaal. Olgu lahtimötestamine iga lugeja oma teha. Siim Raie ütleb veel: “Kultuuripärandi ning sellega koos meie mälu ja identiteedi kadumisega on paraku nii, et me ei taju seda suure ohu vöi tragöödiana.”
Paraku olelevad muinsuskaitsealused militaarmuistised elik osa meie mälu ja identiteeti enamuse ajast ainult paberil ja nimekirjadena, sest seisavad endiselt omapead ja lagunevad loodusesse. Önneks on nad enamuses raudbetoonist ja nende lagunemine on pea märkamatu ehkki toimub omasoodu. Vöib öelda ka, et loodus vötab nad tasapisi endasse. Paar Hiiumaa seltsingut ja seltsi on väheste talgutega natuke mönda koristanud, perekond Kastein korraldas koos Emmaste vallaga Tohvri rannapatareil kolm suurt puhastustalgut. Ise olen koos militaarajaloo seltsi ja ka Kaitseliidu noortega aastaid puhastanud-koristanud ülipopulaarseid Tahkuna nn katakombe (Kukeraba patarei juhtimiskeskus). Rohkem ei oskagi esmahooga mingit tegevust nimetada, mis hooldaks ja säilitaks ning aitaks eksponeerida-kasutada vägagi tihedalt külastatavaid ja inimestele pönevust pakkuvaid punkreid.
Olgu siin veelkord nimetatud Tahkuna punkreid, mis enamuses vist RMK omandis, aga see omanik neist küll ei hooli. Kui militaarajaloo selts sai koostöös muinsuskaitseametiga mitmed aastad tagasi omaniku nii kaugele, et lubati maha vötta vaateid takistavad ja objekte kahjustavad puud, siis sai need puud ka ära märgistet, aga mahavötmine jäi lubaduseks. Tänaseks on punased märgiplärakadki puudel juba kustunud.
Mina käin üksi ja teiste huvilistega juba aastakümneid Hiiumaa militaarloodust (looduse ja militaarpunkrite sümbioos) avastamas ja täpsustusi ning parandusi peab pidevalt tegema, sest suures osas puuduvad igasugusedki uuringud, millest saaks lähtuda. Kindlasti on seda materjali Jüri Pärna sahtlites ja eks ole minulgi. 1998. aastal sai tehtud muinsuskaitseametile esimene ülevaade Hiiumaa militaarmälestistest, mis aga vajab parandamist-täiendamist ja paljude hiljem juurde leitud objektide lisamist muinsuskaitse nimekirja. Näiteks Tohvri patareis on nimestikus puudu vähemalt viis punkrit, Ristnas ja Tahkunas mitmeid jne. On ju tegemist rannapatareide kompleksidega ja aladega, milles paikneb kümneid punkreid ja rajatisi. Kokku vöib neid lugeda ligi 200.
Ääremärkusena olgu lisatud, et pöhjalik, alles muinsuskaitseameti tellitud Tahkuna raudteetrasside hinnang tehti selleks täiesti sobimatul ajal, siis, kui loodus sügiseselt lokkas ja sellega mönetigi pealiskaudselt. Mönigi järeldus, mis siis tehtud, tuleb täiendada ja uuesti üle vaadata. Eriti huvitav on ja hoopis teisiti kulgeb rannapatareini nr 38 Lehtmast viiv raudteetrass(id), mis on juba 1918. a ja 1937. a inventuuris osaliselt valesti skeemile kantud.
Hiiumaal pole ainult rannapatareide punkrid, on veel söjaväelinnakute varemed, lugematud kaevised ja kaevikuliinid, pommiaugud, Kaibaldi tankodroom, laskeharjutuste alad jms. Väga palju oleks vaja koheselt lihtsalt kaardistada, sest naaberriigi söjandusega ja maailmasödadega seotud ajalugu on samas üks meie enda ajaloo karm osa. Seda ei tohi unustada ning punkreid ja kohti saavad kasutada nii loodus- kui militaarajaloohuvilised. Linnainimesed on kahjuks loodusest väga vöörandunud ja koos militaarmuististega, mis reeglina paiknevad looduskaunites ja huvitavates kohtades, on meil vöimalus ka loodust köigile taas tuttavamaks teha.
Ega hiidlasedki paljusid saare kohti ja nende ajalugu tunne. Näiteks tooks kasvöi Kukeraba koos Lehtma-Tahkuna raudteetrassidega, kus inimtegevusest vähe muudetud ja selle lakkamise järel taastuv loodusparadiis. On ka suurepärane teemapark, Hiiumaa militaarmuuseum, mis annab huvilisele lisa- ja algteadmisi. See köik ei ole töesti lihtsalt roostes rauast ja betoonist söjasodi, vaid militaarlooduses paiknevate militaarmuististe saareline kompleks.
Hiiumaal on köigi nende üle saja looduses paikneva raudbetoonpunkriga olemas suhteliselt väga vähe kasutatud nišiturismi vöimalus – militaarajalooturism, koos meie tuletornidega, mis samuti 50 aastat söja teenistuses olid. Seda eriti seetöttu, et köik paikneb siin väga kompaktselt ja kättesaadavalt.
Urmas Selirand
Hiiumaa militaarajalooseltsi juhatuse liige
