Naised, keda on enam kui pool Eesti elanikkonnast ja seejuures keskmisest haritum pool, on Eesti poliitikas olnud aastaid alaesindatud.
Probleemist on teadlikud kõik Eesti erakonnad ja üks ülipisike samm paremuse poole on tehtud. Näiteks 2015. aasta riigikogu valimistel oli kandidaatide hulgas naisi 27 protsenti, seekord 32 protsenti. Suuresti on seekord selleks panuse andnud pisike Roheliste erakond ja uustulnuk Eesti 200.
Ent kui vaadata, kui palju on naisi valimisnimekirjade esikümnes ja võtta arvesse, kui paljud naised valituks osutuvad, ei saa olukorraga sugugi rahul olla.
Eriti silmakirjalik on laupäeval Naiste Marsi kaaperdanud erakondade käitumine. Marsil osalenud parteid nõudsid naistele õigusi, aga erakondade valimiste üldnimekirjadest vaatab vastu ebavõrdsus ja sooline diskrimineerimine. Näiteks meeleavaldusel osalenud sotside valimisnimekirjas on 125 nime seas vaid 45 naist ehk napilt kolmandik. Keskerakond nõudis marsil rohkem naisi poliitikasse, kuid sama partei valimisnimekirja mahtus vaid 35 naist. Võrreldes kõige naistevaenulikuma erakonna, Isamaa nimekirjaga, kuhu mahtus vaid 24 naist, on teiste erakondade olukord muidugi parem.
Mingil juhul ei saa põhjendus olla, et naised lihtsalt ei taha tulla poliitikasse.
Ja kui see ongi põhjus, siis tuleks võtta kasutusele ajutised sookvoodid nagu Põhjamaades, kelle hulka Eesti kangesti kuuluda tahaks. Naised kandideeriksid oma ja mehed oma kohtadele parlamendis. Seda meedet nimetatakse positiivseks diskrimineerimiseks, et alaesindatud sugu saaks valitavas kogus talle väärilise esinduse.
Võitjad oleksime kõik.
22. jaanuar 2019
