Harda Roosna 
Harda Roosna Ilmselt tuleb üsna paljudele selgitada sedagi, kus Jõeranna küla üldse asub. Üks külade päeval osalenu ütles, et tema küll poleks teadnud kui külatee otsas poleks väljas olnud silti ja õhupallidekimpu.
Olgu siis öeldud, et üks tegus ja ärgas küla on Hiiumaa kaardil jälle juures, et see asub Kõrgessaare aleviku naabruses ja tee sellesse külla pöörab pisut enne Jõeranna oja silda vasakule.
Ilmselt on neid, kes külast teavad nüüd juba palju rohkem. Oli ju laupäeval Jõeranna külas toimunud Loode-Hiiumaa külade päeval ligi 300 registreerunud osalejat.
Külapäevaliste vahel loositi välja uhke auhind: Renault tänavuse, 2016. aasta mudeli Kadjar nädalane sõiduõigus, mille võitis 11aastane Britta Valk. Britta isa Artur Valk ütles, et tütrel on õnne varemgi olnud – vaid kolmeaastasena võitis ta jaanijooksu loosis 1000 krooni. Nüüdse auhinnaga on perel kavas ette võtta Saaremaa sõit, kus Arturil tuleb olla ühe suurürituse päevajuhiks. Rooli istub ema Katrin Laan, sest isal ja Brittal juhilube pole.
Auhinna pani välja üks Jõeranna küla elanikke, Veljo Roosimaa, kes on ASi Abs Motors müügijuht. “See ei ole külaliste meelitamiseks, pigem sellepärast, et igaüks toetas küladepäeva oma võimaluste piires ja minul oli selline võimalus, kuna töötan selles firmas,” selgitas ta.
Roosimaa luges üles terve rea külaelanikke, kes päeva korraldamisse panustasid: Mai Sinilaid hoolitses lastenurga eest ja tegi peopaiga kujunduse, Lea Volens oli ametis lastenurgas, Maive Vaarpuu pildistas üles küla maadel kasvavad orhideed ja tegi neist näituse, kohviku eestvedajaks oli Jõe Anni, õnneloosi korraldas Endla Sinilaid, Kulla Jõeleht õpetas saunavihtasid tegema, kunstsaagija Ivo Mänd ehitas peolõkke, linetantsu Juta ja Liisi Ülemaantee.
Loode-Hiiumaa külade seltsi juhatuse esimees Niels Rattiste kiitis eestvedajaid Veljo Roosimaad, Lisette Lillemäed ja Moonika Pertelilt, kellest kaks viimast on seltsi liikmed.
“Jõeranna küla leidis seda üritust korraldades väga tugeva sisemise side, mis on ka nende külapäevade korraldamise eesmärk. Alati selline side muidugi ei teki ja sageli jääb kogu korraldus paari inimese kanda, aga Jõerannas läks nii nagu võikski minna,” ütles Rattiste.
Austraaliast külapeole
Väärib märkimist, et seltsi juhatuse esimees saabus külade päevale pärast 30tunnist lendu Austraaliast. Rattiste teeb maakera kuklapoolel oma erialast tööd, töötab Melbourne’i lennujuhtimiskeskuses, aga on jätkuvalt ka seltsiga seotud.
“Jätkan seltsi juhatuse esimehena. Tänapäeva maailmas on online suhtluse teel võimalik need distantsid kergelt ületada,” kinnitas Rattiste, et töö 15 000 km kaugusel ei tähenda seda, et ta kogukonnast eemale jääks. “Hoian olulistel teemadel jätkuvalt silma peal,” kinnitas Rattiste.
Ta rääkis, et oma puhkus õnnestus tal korraldada nii, et sai küladepäevadeks kohale tulla.
“See polnud muidugi ainus põhjus tulemiseks, aga siiski on külade päev seltsi ürituste kalendris väga olulisel kohal ja kogukonna jaoks ka oluline traditsioon, seega tegin kõik endast oleneva, et õigeks ajaks jõuda.”
Liitis külarahva
Jõeranna küla elanik ja külade päeva üks korraldajaid Veljo Roosimaa ütles rahulolevalt, et peol on ametis enamus külarahvast, kes kõik on nüüd head tuttavad. “See on olnud hästi põnev ja pannud meie küla inimesed tegutsema ühise eesmärgi nimel,” ütles Roosimaa, et see on külade päeva korraldamise suurim väärtus.
Ta meenutas, kuidas mullu sügisel tuli nende jaoks tõelise üllatusena, et suvisel Loode-Hiiumaa külade päeval loositi järgmiseks korraldajaks Jõeranna küla. “Esialgu lõi see uudis pahviks,” tunnistas Roosimaa. “Misasja me nüüd teeme?” oli esimene mõte. Ettevaatlikuks tegi, et Jõeranna külas olid siiani kõik omaette hoidnud ja mingit kogukondlikku tegevust polnud.
Kuni oktoobrini vaevas mõte, kes ja kas üldse on nõus päeva korraldamisel osalema. Siis võttis ta külainimestega ühendust; kellele saatis meili, kellele SMSi, kellele ütles suusõnal. Sõnum oli, et saame novembri esimesel nädalavahetusel kell kümme Jõeranna bussipeatuses kokku ja arutame seda külade päeva asja. “Kõige huvitavam oli see, et kui ma kell kümme bussipeatusesse läksin, siis ma istusin seal üksipäini. Olime arutanud, et kas me saame rahva kokku, kas meil tekkib sünergia ja siis ma mõtlesin, et – sooh, nüüd on siis vastus käes.”
Aga siis hakkasid inimesed tulema, üks siit, teine sealt talust ja kümne minuti jooksul oli neid bussipeatuses koos paarkümmend. “Ütlesin, et meile on edasi antud sellise püha ürituse korraldamine, et võiksime kostitada järgmisel külade päeval ja püstitasin küsimuse, kas me tahame seda teha. Oma hinges ma arvasin, et äkki on vastus kõhklev – ei tea, kas teha või… aga kõigilt tuli vastuseks selge “jah, me tahame seda teha”,” meenutas Roosimaa.
Sealt algas arutelu, kuidas ja mida edasi teha. Peo ettevalmistuse käigus pidasid küla aktiivsemad inimesed seitse-kaheksa koosolekut ja mitu talgupäeva. Valiti peo asukoht, milleks Arno Vaarpuu pakkus oma kunagist kartulimaad. Angervaksa täis kasvanud metssigade songermaast oli peo ajaks saanud ilus avar väljak, kuhu mahtusid kenasti nii lavatreiler kui ka peotelgid ja näitused ning ruumi jäi ülegi. Roosimaa avaldas arvamust, et ehk tekkib sinna nüüd ka küla jaanituleplats, kus külarahvaga edaspidigi kokku saadakse. “Näiteks augustis võiks muinastulede ööl siia kokku tulla, siiamaani oleme igaüks ise nokitsenud, aga nüüd on tekkinud naabri õla tunne,”
Loode-Hiiumaa järgmise aasta küladepäeva korraldavad Hüti ja Heiste külad.
