Nüüd on esitlus olnud ja ma võin avalikustada reedel, 17. kl 17 esitletud raamatukese tagamaid. See tähendab siis seda, et mida ma esitlusel rääkisin. See omakorda tähendab, kuidas see raamatukene siia ilma sündis. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõige viimasena sündis… pealkiri. Salmid selles sündisid aga hädavajadusest.
Täpselt aasta tagasi sündis mulle lapselaps. (No, see pole nüüd küll asi, mida ajalehes kuulutada!) Kirjanikust vanaema muidugi mõtles kohe ka esimese kingituse peale. Mitte mänguasja, vaid raamatu peale. Vähe sellest, ta tormas kohe Selveri raamatuletti. Ja seal – uskuge või mitte – oli nagu valmis pandud imeilusate piltidega lasteraamatukene, kaante vahel tite sünnist kuni aastaseks-saamiseni iga kuu kohta salmikene. Autor – usaldusväärne. Tõi siis vanaema raamatukese koju, hakkas lugema:
Siin on uudist terve bitt,
majja tuli veel üks titt…
– – – – –
Ja teisal:
Hõiskab lastepere,
tere-tere-tere…
“Jessake, selge vemmalvärss,” mõtles vanaema, “see lööb lapse kirjandusliku maitse kohe sünnist saati paigast ära!” Veel häiris teda ka see, nagu tuleks majja juba teab-mitmes laps või läheks ta kohe lasteaeda. Mu poja perel ju alles esimene! Tuli ümber-luuletada.
Esimese salmi pealkiri oli “Vastsündinu” (Siin on uudist terve bitt,..)
Vanaema kirjutas selle asemele:
Su isa saatis mulle
sinu pildi,
kui olid napilt
tunni olemas… jne., torkas selle raamatu vahele ja pani posti. Ja nii tegi ta iga kuu 21. kuupäevaks, et noored vanemad saaksid ise tite iga kuu sünnipäeval raamatukest salmikesega täiendada.
Kui vanaema oli märtsikuu-salmikese posti pannud ja kui Kulka tähtaeg oli kukkunud (vanaema taotles raha küll, aga sootuks teise asja jaoks), helistas ta oma sõbrannast-ihukunstnikule, kes pole keegi muu kui
Disainerite Liidu esimees Ilona Gurjanova (mu nõudmised elule/on üsna väikesed – /mulle piisab parimast…vt “Sutsakad”) ja palus tal teha ÜKS raamatukene meie titest temast aasta jooksul tehtud piltidega.
“Milline raiskamine!” hüüatas Ilona, “Teised tahavad võib-olla ka!”
– See on ju nii perekeskne, – puiklesin mina, – aastaajad ei klapi ju iga titega jne.
Aga ma teadsin, et on olemas Interneti kinnine sait “Aprillibeebid 2014”. Seal vahetavad emmed informatsiooni. Palusin meie emme-Liisil küsida, kas oleks soovijaid. Oli. Üle 40, üks esimeste seas meie oma Eike Meresmaa. Tuligi raamat teha.
Aga selle aja peale oli aprillikuuni jäänud 5 (loe ja kirjuta: viis!) päeva. Selle napi aja jooksul pidi Ilona tegema trükifaili, mina mõtlema välja põhjendused tagakaanele, uurima, kui palju lapsi aprillis Eestis kokku sündis, trükikoda (Riina Soomi isikus) leidma vaba aja-augu…
Põhjenduse saamiseks pidin kõigepealt helistama statistikaametisse; siis küsima (eraldi ametnikelt) kuimitu last sündis Saare- kui palju Hiiumaal jne. Tulemus: Eestis sündis 1102 last, neist Saaremaal 35, Hiiumaal 5. Saaremaale tellis ainult üks emme ühe raamatu. Ta võib uhke olla: tema “Aprillis sündinud” eksemplar on Saaremaal ainuke!
Raha? – Ilona ei tahtnud, mina ei tahtnud, trükikoda Vali Press tegi soodushinna ja nii ei läinudki esialgu rohkem raha kui aukodaniku ühe kuu palk. Rahastaja asemel sai kaane siseküljele kirjutatud tore vanaaegne väljend “Oma kulu ja kirjadega”.
Uskuge või mitte, aga 1. aprillil oli kastike 150 raamatukesega minu köögis! Ilona hüüatas teate peale: “Me peaksime minema Guinnessi rekordite raamatusse – ideest teostuseni viis päeva!”
Aprilli esimesed nädalad töötas Tiigi 21 majas “vanaema postkontor”, sest kes soovis, pidi saama. Ja soovijaid oli nii palju, et vanaema oli enne esitlust ähmi täis: “Kui tuleb ‘täismaja’, aga saalis on 36 kohta, aga rahvast tuleb rohkem… Raamatukesi on ju vaid 37 järel + pühendusega kingitused meie oma titadele ja kõigile aitajaile…”
Rahvast tuli aga palju ja nüüd ongi nii, et kes said, need said. Isegi reserveerida pole enam midagi, sest 17 eksemplari on juba reserveeritud. Enesele jääb elu lõpuni vaid kümmekond, aga suvi ja käijad ja esinejad suvealguspeole veel kõik saamata.
Esitluse kõige suurem rõõm olid muidugi meie omad emmed, eriti need kolm, kes tulid koos titadega ehk nagu Tiiu Heldema tabavalt ütles: seltskond oli seinast seina: titad ühes servas ja purjus kirjanikud teises… Tuntud inimeste puhul nimesid ei nimetata, aga nad olid värvikaks vahelduseks. Nagu ka kirevas ürbis Peeter Lõuna-Hiiust. Kui, siis mainigem möödaminnes, et Seljamaa ja Õnnepalu olid kained.
Juba kostab hääli, et “miks nii vähe tehti?” ja et “ootan kordustrüki ära”. Olgu siinkohal öeldud, et kordustrükki ei tule: asi sai algusest peale rariteediks kuulutatud.
Kordustrükkimine oleks reetmine. Kärdla raamatukogule sai üks eksemplar kingitud, kes soovib, võib selle kohapeal läbi lugeda.
Meie saarel sündinud viiest titest oli kohal kolm (üle poolte!) ja Greteliis Kuivoneni emme ilma titata. Ainult üks ema – Gerda Maalman – oli vahepeal oma HELENE
Angerjaga Paldiskisse kolinud. Issi oli tööl ja üksinda nii väikese lapsega on pisut tülikas ülemere-reisi ette võtta. Samal põhjusel jäi tulemata ka meie salmide prototüüp hr O (Orlando Robin Nieler) oma emaga (kes on Liisi Haug), sest issi rändab tööasjus kusagil Hiinas. Nagu kogu asja tegelik algataja Ilona on kusagil Milanos…
Aga aukülalised olid vast aastaseks-saanud või kohe-kohe saavad LISELL Härm oma ema Eikega, ROMET Post koos ema Elis Kiiniga. Teine Post oli SILVER Post koos ema Annika Millleri, isa Eivo Posti ja vend Marteniga, s.o siis kogu perega. Nemad tulid Emmastest.
Peab ütlema, et tibud pidasid end avalikul oma austamis-pealelõunal absoluutse korralikkusega ülal: naeratasid vastupandamatult lahkelt nii võõrastele tädidele-onudele, kui karvastele ja sulelistele. Kas mulle tundus või oli see tõesti nii, aga kui emmeke sai raamatu, vaatas lapseke mulle tänulikult naeratades otsa…
Oli mis oli, aga vägev pidu oli. Ja ülimalt ainulaadne ja -kordne. Tänu kõigile, kes kohale tulid ja sedavõrd toetasid, et saime ots-otsaga kokku ja Ilona sai ka väikese meelehea.
Jääb lõpetada vaid veel parafraseerides Ain Kaalepit:
“…kes osa sai*, kes mitte, pole igale helde Athena…”
Tiraad on läbi.
Tiraaž on läbi.
– – – – –
AVE ALAVAINU
* Kaalepil on kes aru sai…