Inimesed sinilille taga: Jana Kase

Minu ainsa välismissiooni nimetus oli NATO Training Mission Afghanistan (NTMA), kestusega üks aasta, jaanuari algusest 2012 jaanuari alguseni 2013, kirjutab veteran Jana Kase (53).
Missioonile palkajaks oli EV Välisministeerium. Sõjaväelise väljaõppe andis meile Scoutspataljon Paldiskis. Sellele järgnes spetsiifilisem rahvus­vaheline missiooni­koolitus Rootsis, kus pidime nt läbi tegema rollimänge, viima läbi vestlusi kohalikega. Meie taustakontrolli tegi KAPO.
Meie missiooni “kodu” asus Afganistani pealinnas Kabulis. Elukohaks oli meile Camp Eggers’i nimeline USA sõjaväelaager. Laager oli kinnine, valvuriteks kohalikud koos NATO liitlastega ja Mongoolia sõjaväelased. Kinnine tähendas siiski seda, et meie ise pääsesime laagrisse ja välja liikuma vastavalt luureandmete ohuhinnangule (roheline, kollane, punane). Kohalikud, kes laagris töötasid, kokad, koristajad, müüjad, tõlgid jt, pidid laagrisse sisenedes ära andma kõik mobiilsed seadmed, siseneda tohtisid ainult selliste telefonidega, millega ei olnud võimalik pildistada.
Camp Eggers oli mõeldud kolm korda vähemale arvule inimestele, kui seal meie missiooni ajal elas ja töötas. Magamine, pesemine ja töö toimusid konteineritest ehitatud tubades ja büroodes. Kuna missioonil on inimene tööl sõltuvalt olukorrast 24/7, siis pidime olema iga kell valmis täisvarustuses võitlema või siis punkris kükitama ning rünnakuohu möödumist ootama.
Meie tööpäev algas kl 8 ja lõppes kl 20 ja niimoodi iga päev nädalas, ka laupäevad ja pühapäevad. Reede hommikuti oli lubatud veidi kauem magada, siis algas tööpäev kl 10. Samas polnud kunagi mõtet nii kaua magada, sest siis jäid hommikusöögist ilma. Sööklad pakkusid süüa ainult teatud kellaaegadel. Meie laagris oli võimalik valida kahe erineva söökla vahel, söök oli sama, aga soojal ajal õues söömise tingimused natuke erinevad. Toit oli rikkalik, maitsev ja seda oli piisavalt.
Meie päevarežiimi kuulus kohustus teha iga päev vähemalt 60minutiline kehaline treening. Trenniaja said valida vabalt, kuid eelistati, et teed oma treeningu enne või pärast tööaega. Laagris oli paar spordisaali, ühes sisejalg­rattad, teises fitness- ja jõusaali masinad. Mõned jooksid ka laagri territooriumil, kuid ülerahvastatuse tõttu oli see tülikas – pidevalt võisid kokku põrgata mõne inimese, seadme, autoga. Jooksurada oli laagri territooriumil võimalik läbida 500 meetri pikkusena. Joosta sel viisil maratoni – seda tehti, kuid see oli väga karm. Spordisaalides olid õhukonditsioneerid.
Kabul asub 2 km kõrgusel merepinnast. See tähendas meiesugustele madala maa inimestele kahe- kuni neljanädalast aklimatiseerumist. Alguses võttis isegi trepist teisele korrusele minek ähkima, kuigi missioonile valiti hea kehalise ettevalmistusega, tugevad ja terved inimesed. Esimesed 2–4 nädalat pidi sporditrenniga ettevaatlik olema, et mitte minestada. Väga ruttu väsitas. Minul läks kohanemiseks 2–3 nädalat. Kui juba harjusid, oli sealne kliima meeldiv. Talvel oli külma põhiliselt nullist -15 kraadini C, sademetest lörts või lumi ja jää. Külm oli kuiv, nii et võis nt õhukeste pükstega (ilma pika aluspesuta) külmetada reied punaseks. Või kui WCs käisid ja käed peale kätepesu niiskeks olid jäänud, külmetas kätel olev niiskus naha kätel kohe punasteks, valusateks “kurejalgadeks”.
Talve lõppedes on Kabulis tavaliselt tolmutorm. Selle ebameeldivaks tagajärjeks on pea kõigil “misjonäridel” 2–3nädalane kõhulahtisus. Põhjus – tolmutormi ajal võid kasutada ükskõik millist maski, midagi ringilendavast tolmust saad ikka endale sisse. Selle teevad kõik läbi, raskemini või kergemini, see on üks kohalikke iseärasusi, mille alles kohapeal teada saad.
Kevadel peetakse Afganistani uusaastapüha. Sellest alates oli Talibani-meelsete sõjategevus aktiivsem. Kevad möödub võrdlemisi ruttu ning juba maikuust alates on temperatuurid väga kõrged, varjus kuni +44. Õhk on väga kuiv, tolmune.
Missiooni ajal oli meie tervis ja elu kindlustatud rahvus­vahelises firmas, mis kindlustab laevu. Lloyd’s. Kindlustus­lepingus oli keelatud missiooniväline ekstreemsport, Afganistanis elavate loomade puudutamine, isiklikku laadi kokkupuude kohalike inimestega, kohaliku toidu söömine nt turul.
Meie peamine töökoht oli laagris, kolmest ühendatud konteinerist büroo üheksale inimesele ja Afganistani siseministeeriumis asus neljandal korrusel “meie kabinet”.
Meie üheksast inimesest koosneva väikese üksuse tööks oli rahvusvaheline koordinatsioon. Mida me koordineerisime? Vahendasime Afganistani siseministeeriumi arengu­vajadusi ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikide püüdlusi neid jõu ja nõuga abistada. Et ressursid saaksid kasutatud võimalikult õigesti rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgi ning vastavalt sellele, kuidas afgaanid ise ja liitlased nägid, et on õige, mõistlik, tõhus ja efektiivne nende siseministeeriumi ning õiguskaitsesüsteemi tervikuna arendada, täiustada, parandada.
Välisministeerium palkas mind missioonile kui politsei­eksperti. Enne missiooni töötasin PPAs teist korda. Esmakordselt asusin politsei­tööle kriminaalasjade uurijana 2001, kui Hiiumaal oli veel oma prefektuur. Selleks läbisin kursused muus vald­konnas kõrg­haridusega politsei­ametnikele. Mul oli huvi prokuröri­töö vastu ja soovisin õppida edasi õigusteadust. Politseiniku palgast oli selleks vähe. Isa oli surnud, Hiiumaa elamine seisis tühjalt.
Väljakutse raskuste kiuste
Siis sain tööd Ida Politseiprefektuuris, koordinatsiooni valdkonna politseiametnikuna. Nägin siseveebis Afganistani missiooni kuulutust. Mõtlesin, et miks mitte. Tahtsin end tõestada, õppida, areneda, paremaks saada. Kandideerimise eel küsisin selleks luba ja nõusolekut oma vahetult ülemuselt ning meie toonaselt prefektilt Aldis Aluselt. Sain loa ja heakskiidu. Lähedastega nõu ei pidanud. Pärast rääkisin sellest oma toona 11aastasele pojale. Ta arvas alguses midagi umbes sellist, et ma “olen hulluks läinud”, aga mitte halvustavalt. Ütlesin, et kandideerin, kuid pole ju sugugi kindel, kas mind ka välja valitakse. Ka kandideerimisest saab midagi õppida.
Üksikema topeltpinge
Mida teha 11aastase pojaga, keda kasvatab missioonile minev üksikema? Vahekorrad sugulastega olid mul toona sellised, et ma tundsin vajadust end pigem tõestada, et suudan üksinda hästi toime tulla ka emana, mitte et läheksin kelleltki abi paluma. Seega läksin Kassari Esikülla Uusojade juurde ja küsisin otse, kas nad oleksid nii julged ja nõus Andrest minu missiooni ajaks oma pere rüppe võtma. Üllatuslikult nad olid nõus! See laabus kõik väga suurepäraselt. Meil oli ka kokkulepe nii Andresega kui Uusojade perega, et kui midagi ei peaks laabuma, siis katkestan missiooni enne ettenähtud aega. Andres sai elada suures peres, kus oli kodune vanaema, neli last, ema-isa, suur loomapidamine ja põllumajandamine. Andsin missiooni ajal Andresele loa asuda noorkotkaste tegemistes kaasa lööma – Anu Saue juhtimisel.
Majanduslikus plaanis – tegin enne missioonile minekut testamendi notari juures. Selles oli kirjas vastavalt kokku­leppele Uusojadega, et kui minuga peaks missioonil midagi fataalset juhtuma, siis võib Andres edasi olla nende peres, olles majanduslikus mõttes nende hoole all kuni 21aastaseks saamiseni.
Mind valiti välja, ma osalesin missioonil. Enne missiooni kolisin detsembris 2011 oma Ford Mondeoga Jõhvist Hiiumaale viie reisiga kogu meie väikese varanduse. Sellist kolimist ei tahaks enam elu sees läbi teha.
Tsiviilmissioon
Meie missiooni nimetati tsiviil­missiooniks, kuigi meil olid kombineeritud politseivormid, tavaline sinine, pluss n-ö kõrbevorm, selle kandmise reeglid olid suhteliselt vabad. Meil oli sõjaväeline relvastus, varustus, allusime oma kolme­inimeselise Eesti üksuse ülemale, Eesti ajutisele asjurile Afganistanis ning Camp Eggers’i laagri sõjaväelisele korrale.
Missioonil olijad tunnevad tavaliselt kõige enam puudust oma lähedastest, kellega neil on tugevam kiindumussuhe. Laagrielus oli flirtimine ja seksuaalelu keelatud. Pered-­kallimad-lapsed kodus ja kaugel. Nendega sai telefoni või Skype teel vestelda. Meie aastane missioon oli kõige pikem. Ameeriklastel oli missioon üheksakuune, sakslastel, brittidel, hollandlastel ja kanadalastel mu mäletamist mööda ainult kolmekuune. Nemad kõik vaheldusid, meie, eestlased olime oma üksuses kui “vanad olijad”, raudnaelad.
Meelelahutuseks pakuti meile kord nädalas ladina-ameerika tantsude õpet, mis oli väga populaarne, samuti joogat jms sportlik-meele­lahutuslikku. Tantsida sai alati, sest naisi oli laagri elanikest 1/4, enamik olid mehed. Tantsimiseks võis oma relva hoiule panna. Nautisin tantsu väga, see oli nagu tund, mille jooksul oled igakülgselt paradiisis, naudid elamist ja olemist, oled oma tegelikust keskkonnast väljas, hoopis muul tasandil. Päris latiinodega latiinode tantse tantsida ning sel moel, et nad olid rõõmsalt üllatunud, kui hästi ma tantsin – see oli nauding.
Aasta laste ja loomadeta
Märkasin, et tunnen kõige rohkem puudust lastest ja loomadest. See arusaamine jõudis kohale äkki, ühel puhkuse­reisil. Konvoiga toimetatakse sind lennujaama. Meie reisisime tsiviilis, tsiviillennujaama kaudu. Ooteaeg 4–6 h. Kärbsed hammustavad, kuigi lennujaam oleks nagu ikka kaasaegne. Väldid vetsu­minekut, püüad seda edasi lükata. Kui lõpuks lennukile lähed, on seal hiiglasuur ja lai, kõrge trepp. Alla minemas on ka üks afgaani perekond. Mehel ja naisel on juba süles ja käe otsas paar last, aga üks 4aastane peab ise trepiga toime tulema – ja see tal hästi ei lähe. Vaatasin ta vanematele otsa ning võtsin selleks loa saades lapsukesel käest kinni. Seda last trepist alla aidates tulid mulle pisarad silma.
Vilisesid kuulid ja plahvatasid pommid
Meie laager Camp Eggers oli ka rünnaku all ja me istusime 4–5 päeva järjest punkrites, kruusa peal, täisvarustuses. Pärast leidsime oma töökontori konteineri seintes kuuliauke.
Ühel päeval pidime kohtuma toonase välisministri
Reinsaluga ISAFi peakorteris, mis oli teine laager, meie Camp Eggersist umbes kilomeetri kaugusel. Tuli info, et kohtumist lükatakse veidi edasi ja siis kuulsin õues, et läheduses midagi plahvatas. Meie büroo kõrval asuv veemahuti hakkas selle peale lekkima. Tuli välja, et meie ISAFisse sisenemise ajal oli seal värava lähedal end õhkinud üks 12–13aastane pommivestiga ajupestud lapsuke. Hukkusid kohalikud emad-lapsed ja vist ka üks kaupleja.
Laagrist väljaspool tohtisime liikuda ainult kas kahe­kaupa – koos lahingpartneriga, täisvarustuses – kui jalgsi. Kui autoga, siis ainult kahe autoga, raadio- ja satelliit­telefoniga. Mobiilside operaatorid olid kohalikud, seda sidet ja selle toimimist igas olukorras ei saanud usaldada. Kahe auto peale pidi olema vähemalt neli inimest – mitte kunagi ei tohtinud sõita autoga üksi.
Üksteist peab hoidma
Liitlaste ja sõjaväelastega koos töötamine oli väga huvitav. Positiivne – sõjaväeline distsipliin on igapäevaelus hea, toetav, kasulik. Üksteise aitamine, lahingupartneri tunne kõigi missiooni­kaaslastega oli fantastiline. Üks meeskond. Negatiivne, kuid inimlik, et mõni kolleegidest osutus siiski nõrgaks, aga ka sellega tuli toime tulla. Sellise inimesega koos töötades pidi lihtsalt veidi ettevaatlikum olema.
Missiooni tingimused on eraldatus, pidev töö, ilmselt rohkem stressi. Pole siis ime, et teatud hetkel tekib mingi tüdimus rutiinidest ja sellest, et sul pole vabadust sellest korraks välja hüpata. Aga see ongi missioon. Sellega harjub, see tundub pigem loomulik. Sa teed seda, millesse sa usud, et see on õige, vajalik ja hea. Peale missiooni imestad, kuidas tavainimesed nii kiuslikud, manipuleerivad, vähe toetavad või põhjuseta vaenulikud võivad olla.
Mõnede kolleegidega käime ikka veel läbi. Kui kohtuksime, oleksime ikka samad head kolleegid, samas teevad mõned selles suurt vahet, kas sa töötad ikka samas süsteemis ja oled karjääri teinud, või oled sellest väljaspool.
Missioonile läheksin uuesti iga kell ja igale poole, kus mu keeleoskus ning kogemus ja teadmised kasulikuks võiksid osutuda.
Treenin NATO testi järgi. Tulemused on head, kuigi käte­kõverdustes olen vahepeal nõrgemaks jäänud. Treenin. Vaimselt ja füüsiliselt olen endiselt selliseks tööks valmis.
Kas meie missioon Afganistanis midagi sisulist muutis või kas see kasvõi tilluke muutus ajaloos püsima jääb? Seda vaatab ajalugu. Sellises olukorras riigis nagu oli ja on Afganistan, on ka väikesed head püüdlused ja algatused väga suure kaaluga. Midagi tegemata oleksime arad ja laseksime kurjusel võidutseda, laieneda.

JANA KASE, veteran