Nii nagu riigi iseseisvus on tähtis riigile ja rahvale, on iga inimese isiklik iseseisvus äärmiselt oluline inimesele endale.
Meil on teisi värvilisi majandusi veel, teame rohemajandust, mis on seotud mahetoidu tootmise ja ökoloogiliste tootmisviisidega, sinimajandus on seotud mereliste tegevustega, hõbemajandus on oma nimetuse saanud teatud eas inimeste juuste värvi järgi ehk hõbemajanduse all mõtleme majanduslikke tegevusi, mis suunatud eakatele inimestele.
Sellest on nüüd juba üle kümne aasta möödas, kui maailma juhtivad investeerimisgurud panid kokku TOP10 nendest valdkondadest, mis tulevikus võiksid saada kõige innovaatilisemateks, kõige kiiremini arenevateks valdkondadeks. Loomulikult troonis esikohal biotehnoloogia, teisel kohal oli infotehnoloogia, kolmas oli seotud kosmosega, aga oh üllatust!, kuuendalt kohalt leidsime eakate hoolduse.
Kui vaatame Hiiumaa trende, siis eakate hooldus ja niinimetatud hõbemajandus võiksid olla väljakutsed ka meile. Mõned arvud, mis näitavad praegust trendi – kui veel 13 aastat tagasi oli 65+ inimeste suhtarv elanikkonnas 11 protsenti, siis selle aasta alguses on see 21,2 protsenti. Suhtarvu kasv on olnud ligi kahekordne, eakaid nii palju juurde pole küll tulnud, sest elanike arv on vähenenud, aga kasv on ikkagi olnud muljetavaldav – 1400 pealt on see kasvanud 2030ni. Seda on päris palju. Kui vaatame samal ajal Hiiumaa elanike arvu, siis viimased aastad on olnud positiivsed – eelmisel aastal elanike arv kasvas 40 inimese võrra ja esimene poolaasta näitab samuti elanike arvu kasvu, mitte kahanemist.
Iseseisvus on meile väga tähtis – selleks on vaja riigikaitset. Öeldakse, et kõige parem riigikaitse on lojaalne kodanik, hästi toimetulev inimene, et kaitsetahe ja kodumaa-armastus hakkavad pihta perekonnast. Perele ja inimestele endile me kogu seda koormat panna ei saa, sellepärast on meil olemas sõjavägi ja kaitseliit ja NATO ja Euroopa Liit, mis ka toetavad ja aitavad hoida meie iseseisvust. Täpselt samamoodi on inimesega – iga inimene tahab iseseisvalt toime tulla ka vanemas eas. Selleks peabki teda ümbritsema teatud võrgustik: meil on riiklikud teenused, omavalitsuse teenused ja meil on olemas ka perekonna tugi kõikidele inimestele.
Kui meil, Hiiumaal on 2030 eakat inimest, siis kõik need ei ole sugugi sellised, kes ühel või teisel moel vajaksid mingit tuge. Suur osa neist saab suurepäraselt hakkama täiesti iseseisvalt ilma kõrvalise abita, ilma abivahendita, ka kõrvaliste isikute abita. Neid, kes vähemalt kord nädalas tarbivad kohaliku omavalitsuse teenust, on meil kuskil 200 inimese ringis neist 2030st. Neid, kes vajavad kõrvalist abi – selle numbri ütlen ma oma nii-öelda kõhutunde või oma sotsiaaltöö kogemuse pealt – neid võiks Hiiumaal olla kuskil 600. Kui vaatame seda proportsiooni, tulebki nii välja, et omastehoolduse kaudu jagatakse inimese toimetulek ära kuskil ligikaudu 80 protsendil toe vajajatest ja 20 protsenti on need, kes kasutavad kas riigi või kohaliku omavalitsuse teenuseid.
Kui räägime, et siin, Hiiumaal on vaja hooldekodusid juurde – Kärdlasse see kindlasti tuleb ükskord ehitada – ja kui poliitikud räägivad, et igale inimesele hooldekodu koht, siis tegelikult neist 2200st Hiiumaa eakast vajaks hooldekodu teenust kuskil veidi alla 3 protsendi neist inimestest. Iseenesest see sihtrühm, kes seda institutsionaalset teenust tarbib, ei ole väga suur.
Praegu Hiiumaal koduhooldust, mis on nii-öelda vaheteenus, saavate inimeste hulk on natuke suurem kui hooldekoduteenust vajavate inimeste hulk, kuskil nelja ja poole protsendi juures.
Kui räägime iseseisvusest, siis hooldekoduteenuse puhul ei saa rääkida, et inimene oleks iseseisev, iseseisvalt toime tuleks ja oma elu ise määraks. Seal on ikkagi juba teatud tingimused ja režiim ning inimene on täielikult sõltuv hooldustöötajast.
90ndal aasta, kui mina alustasin sotsiaalvaldkonnas, oli Hiiumaal üksteist patronaažitöötajat – nii nimetati hooldustöötajaid. Praegu on neid kogu Hiiumaa peale kokku seitse. Vajadus nende järgi oleks selle aja jooksul nagu vähenenud ja sellele võime leida ka päris palju põhjendusi. Eelkõige tervishoiusüsteemi edusammud ja kvalitatiivne tõus on aidanud inimestel ka füüsiliselt paremini toime tulla. Kui 90ndatel juhtus kellelgi midagi puusa- või põlveliigesega, tähendas see kohe abivajadust, tänapäeval on see lihtsalt üks operatsioon ja natuke taastusravi ja olemegi jalul jälle ja iseseisvad.
Selleks, et hõbemajanduslik iseseisvus oleks võimalikult suur, ongi ka omavalitsusel vaja tegeleda nende meetmetega, mis aitaksid inimesel võimalikult kaua oma kodus toime tulla. Oleme juba natuke alustanud kodude kohandamisega, millel on väga suur roll. Tänapäeval on olemas miljon-üks väga erilist ja vinget abivahendit, millest meil endil tihtipeale aimugi ei ole, kuid meie elu teatud perioodil võiksid oluliselt lihtsamaks ja kergemaks teha. Lisaks hooldustöötajate võrgustikule, kes võivad inimesi aidata koduses majapidamises – olgu see siis puude sissetoomine, toidu toomine, isikliku hügieeni toimingud või koristamine. Lisaks sellele on väga palju võimalusi aidata peresid, kus mõni pereliige on olukorras, kus ta vajab tuge.
80 protsenti kogu praegusest hooldusvajadusest lahendatakse pere keskel. Meie võiksime rohkem oma pilgud selle osa poole pöörata, et seda sektorit aidata. Praegu me omastehooldajatega tegeleme, aga näen, et on kaks suurt asja, mida võiksime teha. Näiteks koolitada omastehooldajaid. Ärgu nüüd eakamad inimesed väga solvugu, aga eaka inimese psühholoogia natuke muutub vanemas eas ja võib-olla läheneb pigem kõige varasema nooruse seisundile, kus me võib-olla natuke rohkem jonnime. Selleks, et pereliikmed oma eakatega paremini toime tuleksid, peaksid nad neid muutusi teadma, millest need tulevad ja kuidas nendega hakkama saada. See on üks, kus omavalitsused ja riik saaksid peresid toetada ja sealtkaudu ka pikendada inimeste iseseisvat toimetulekut. Teine puudutab kõikvõimalikke abivahendeid ja kodude kohandamist selleks, et inimesed võimalikult kaua seal olla saaksid.
Kõik see võiks hoolekandes olla prioriteet ka Hiiumaal ja oleme selleks ka mõne sammu astunud. Volikogu kinnitas Hiiumaa sotsiaalteenuste korra, milles koduhooldus on juba tehtud eraldi pakettideks.
Sotsiaalpoliitikas peaksimegi muutuma hästi paindlikuks ja teenus võiks olla disainitud täpselt vastavaks inimese vajadustele. On ju nii, et üks inimene võib mõnda teenust vajada kord nädalas või harvem, teine vajab seda iga päev. Kuna vajadused võivad olla väga erinevad, suhtun teatud skepsisega ideesse, mida praegune sotsiaalala asekantsler välja on käinud, et omavalitsuste käest tuleks sotsiaalteenused üldse ära võtta ja riik võiks neid paremini korraldada. Kuna olen ka riigisüsteemis töötanud, näen kahte ohtu. Üks on suur bürokraatia kasv ja suur osa vahenditest läheb selle peale. Praegu näeme seda rehabilitatsiooniteenuse puhul. Teiseks, mida tsentraliseeritum asi on, seda enam lihvitakse teenused keskmise inimese järgi. Kui me hakkame neid rakendama, siis tuleb välja, et seda keskmist inimest polegi olemas ja kõik on keskmisest natuke erinevad. Ja lõppkokkuvõttes see teenus või toetus ei sobi mitte kellelegi.
Kokkuvõtteks, Hiiumaa sotsiaalkeskuse juhina arvan, et meie moto eakatepoliitikas võiks olla hõbemajanduslik iseseisvus. Olen optimist selles mõttes, et kõik see teoks teha ja korraldada pole üldse nii kulukas kui arvata võime.
RIHO RAHUOJA
Hiiumaa sotsiaalkeskuse juhataja
Ettekanne Puski päeval, 25. augustil 2018.
