Brexit: Hüvasti, EL!

Reedel, 31. jaanuaril kell 23, Eesti aja järgi 1. veebruaril kell 1 öösel lahkus Ühendkuningriik Euroopa Liidust. Sellega tegid britid ajalugu – esimene EList vabatahtlikult välja astunud riik.
2016. aasta juunis referendumil 52protsendilise häälte­enamusega otsustatud Brexit saigi nüüd teoks. Suur­britannia meedias on Brexiti referendumit palju võrreldud president Trumpi valimiskampaaniaga USAs – tehti natuke nagu nalja ja vot mis välja tuli!
Igaüks nagu teaks paari inimest, kes liidust välja astumise poolt hääletas, aga ega see otsus enamiku jaoks mõistlik küll ei tundu. Oli referendumilubadus ju eeskätt peaminister David Cameroni valimiskampaania populistlik trikk ning oodati, et rahvahääletus näitab selgelt brittide soovi Euroopa Liiduga koostööd teha, aga läks teistmoodi.
Eks rahulolematuse valemis oli ka muid muutujaid: pidev immigrantide sisseränne, tavainimesele üle jõu käivad kinnisvarahinnad, Saksamaa ja muude Euroopa Liidu riikide surve Ühendkuningriikide sisseasjade korraldamisele.
Rahulolematus oli täiesti arusaadav, samas ka Euroopa Liidu seisukoht tööjõu vaba liikumise kindlustamise suhtes, mis on ju liidu üks põhiväärtuseid.
Pidu või lein?
31. jaanuari õhtul koguneti ja pidutseti üle riigi. Seda ei teinud siiski kaugeltki mitte kõik. Internetis levis video, kus Brexiti toetajad proovivad Euroopa Liidu lippu põlema panna, kuid liidu tuleohutusnõuetest tulenevalt lipp tuld ei võta – halenaljakas nagu õhinapõhine Brexit ise.
Uudistes näidati ka Ühendkuningriigi lipu mahavõtmist ja hoolikat voltimist Brüsselis – üks täht jäi Euroopa Liidu lipul nüüd vähemaks, soojad istmed Brüsseli kabinettides tuli loovutada.
Usun, et võib julgelt öelda – Brexiti vormistamine on siinmail kõigile suur kergendus sõltumata selle toetamisest või mittetoetamisest. Majandus on pikalt oodanud, mis suunas tuuled puhuma hakkavad ning seetõttu on suured investeeringud toppama jäänud või lausa teise riiki kolinud, kinnisvaraturg aeglustunud ja mõnevõrra odavnenud, tavainimese tarbimine on kindlasti vähenenud. Tänavapildis on näha paljude poodide sulgemist, meediast on läbi käinud 178aastase ajalooga reisiagentuur Thomas Cooki ja Jamie Oliveri restoranideketi pankrotiuudised ja mitmete tootmisüksuste välismaale kolimine. Kas need pankrotid on otseselt Brexiti teene, seda vast mitte, kuid ebakindel situatsioon pole kindlasti kasu toonud.
Mis saab edasi?
Hetkel ei ole Ühendkuning­riigi liidust lahkumine veel mingit praktilist mõju avaldanud – kõik lepped räägitakse läbi üleminekuperioodi jooksul, mis lõpeb 31. detsembril 2020. Britid on lootusrikkad oma tuleviku suhtes. Loodetakse, et impordi kallinemisel on positiivne mõju omatoodangu tarbimisele ning edukate lepingute sõlmimisel võib riik Euroopas end vägagi heale positsioonile upitada.
Immigratsiooni ohjes hoidmise plaanid on paberil juba põhimõtteliselt valmis – Austraalia eeskujul võetakse kasutusele punktisüsteem. Kohapeal elavatelt Euroopa Liidu elanikelt nõutakse registreerimist ja ühekordset maksu.
Spekuleerijad usuvad, et Euroopa Liit soovib brittidele liidust lahkumise eest kohta kätte näidata, ülejäänud liikmeid hirmutada ning jääb läbirääkimiskõnelustel oma nõudmistes väga jäigaks. Šoti­maa, tugeva Euroopa Liidu pooldajana, ähvardab koguni Ühendkuningriigist välja astuda. See kõik on paraku spekulatsioon – eks tulevik näitab, mida Ühendkuningriik liidust lahkumisega saavutab ja kas järgmine põlvkond ehk taas Euroopa Liidu ukse taha kraapima läheb?
Kiireks meeldetuletuseks
Ühendkuningriik on erineva kultuuripärandi ja keelte/dialektidega Šotimaast, Inglis­maast, Walesist ja Põhja-Iiri­maast koosnev riikide liit. Nende riikide omavahel segamini ajamist võiks võrrelda sellega, kui Balti riikidest rääkides aetakse segi Eesti, Läti ja Leedu.
Anna-Maarja Roosna
Bristol, Ühendkuningriik