Keele suurmeestest hiiu murde tänaste muredeni

Laupäeval, 14. juunil korraldavad Palade teabetuba ja Lõpe külaselts Sakas Lõpe küla pargis hiiu keele ja nalja päeva. See teema kutsus mind meenutama killukest minevikust.
Oli veel Eesti Wabariigi aeg ja mina alles päris poisike. Ühel päeval tuli meile, Hellamaa Huusi peresse külla keegi võõras linnahärra. Mees hakkas igasugu kohanimesid ja murdesõnu pärima. Minu isal Gustav Voolel oli põlise hiidlasena ja ilmasõjaski käinud mehena keeli ja murret n-ö suu täis. Külaline sai endale märkmikku mõndagi üles tähendada. Eriti huvitas teda meie külast leitud perenimi Nõvi. Teist seesugust Hiiumaal ei leiduvat.
Kuigi külaline tookord ka ennast tutvustas, jäi mul paljudeks aastateks teadmata, kes see omapärane võõras tegelikult oli. Kuni jõudsin üha enam veendumusele, et too mees sai olla Eesti kuulsaim keeleuuendaja ja murdekoguja Johannes Aavik (1880–1973) isiklikult! Ei saanud ju üks tõeline murdekoguja jätta Hiiumaal käimata. Meie peret külastades oli ta üle keskea mees. Nii et asi klapib.
Ent samas – oli sel ajal teinegi keelealast tuntust ja kuulsust koguv, veidi noorem mees, 1905. aastal sündinud Paul Ariste. Kuulsalt filoloogiadoktorilt akadeemik Aristelt on ilmunud hulganisti keelealaseid uurimusi, nende seas ka 1939. aastal avaldatud “Hiiu murrete häälikud”.
Just mõned aastad varem oligi keegi keelemees meie peret külastanud.
Kumb keeletark meie peres külas käis ja Hiiumaal ringi rändas – see polegi eriti oluline. Tähtis on, et kahe suurmehe kogutud keelevakast püüaksime idanevaid teri leida tänapäevalgi. Ja et ka noorem põlvkond hiidlasi oma tõelise emakeele murdesõnu teaksid ning sagedasti ka pruugiksid. Muidu jääks hiiu huumorgi nagu poolikuks.
Johannes Aavikust siinkohal veel seda, et keeleteadlase tegemistest ja mõtetest olevat äsja ilmunud “Päevaraamat”. Nagu kirjutab 24. mai Postimees, võib sellest raamatust leida ajastupilte ja saada osa andeka, tõsise ja mõnikord ka väga naljaka inimese elust. Oli ju Johannes Aavik suurvaim oma veidruste ja kiiksudega. Selle teabe põhjal võib arvata, et mehel oli mõningaid ühisjooni ka hiidlastega, ehkki sündinud on ta Saaremaal.
Kõige parem asi on elus asi – see tõde kehtigu ka hiiu keelemurrete kohta.

VALTER VOOLE