Mu emapoolne vanaema oli Helene Koppel Emmastest. Oleks meeldiv fantaseerida, et ta pärines legendaarse Leigri tütardest, kelle järgi küla oma Em(m)aste nime sai. Mine sa võta kinni…
Igatahes oli Helene ettevõtlik ja edasipüüdlik ning asus sadakond aastat tagasi Tallinna. Esimeses abielus sai talutüdrukust paruness von Hoyningen-Huene. Muide, Emmaste mõis kuuluski toona sellenimelisele aadlisuguvõsale. Ent Helene polnud millegipärast oma siniverelise abikaasaga rahul ja lahutas peatselt. Teiseks abikaasaks sai talle viiulimängu armastav kooliõpetaja Hans Tirmann, Liigvalla mõisa kunagise aidamehe poeg. Neil sündisid kaks tütart, neist Karin sai minu emaks.
Vanaema oli hiiu esiemadelt pärinud hea maitse. Fotodel parunessiajast näeb ta välja lausa printsessiväärilisena. Õpetajaprouana aga ei jäänud ta koju istuma, vaid rajas Tallinnas õmblustöökoja. Peatselt sai see edukaks ning vanaema pälvis oma moekusega klientidelt hüüdnime “Madame de Paris”. Kahjuks sai ta 1931. aastal õnnetul kombel surma ning mina tean teda ainult fotode ning juttude järgi.
Mina sattusin esmakordselt Hiiumaale alles täiskasvanuna, korraldama kunstinäitust Tallinna riikliku kunstimuuseumi ülesandel. Toona oli aega teha saarel ringsõit. Mulle avaldas siin eriti sügavat muljet looduse valdavus inimtegevuse märkide üle. Muidugi ka Ristimägi ja Kõpu tuletorn, Pühalepa kiriku kivikantsel ja Suuremõisa ansambel, Reigi kiriku altar ja Käina kiriku vare. Seda nimekirja võiks jätkata.
Esimeselt reisilt Hiiumaale tõin ühest metsatalust kaasa rehetarede-aegse lagunenud talutooli südamega korjulaual, roopunutise jäänustega istmel. See on olnud näitustel perekond Kuuskemaa vanavarast Kadrioru lossis, rahvusraamatukogus ja äsja Pärnu uue kunsti muuseumis. See sümboliväärtusega tool, mis minu hiiumaalist päritolu meenutab, on nüüd minu Haapsalu kodus, Hiiumaale lähemal.
Hiljem olen meie “meretagusele maale” ikka vahete-vahel sattunud. Millalgi uue Eesti aja alguses juhtisin siin paaripäevast ekskursiooni Tallinna vanalinna muinsuskaitse klubile, mille presidendiks olin. Kirjanduse põhjal olen end viinud üsna hästi kurssi Hiiumaa aja- ning kultuurilooga.
Üks mu sõpradest ostis endale 1830. aastal ehitatud vägeva rehielamu Kõpu kandis, mis taas põhjuseks sagedamini Hiiumaale sõita.
Ajalooprofessor Raimo Pullatil on suvekodu Tahkunas. Tema tegi mulle ja kaasale mullu köitva ringsõidu nõukogude militaaria varemetes, tutvustades Tahkuna radaribaasi peidetud maa-aluseid ehitisi. Neist võiks saada saare šokiturismi peamisi tõmbenumbreid Hiiumaal. Ka neil kuudel, mil saare vaimustavad liivarannad on liiga jahedad kümblemiseks. Õnneks on Hiiumaal olemas oma militaarajaloo selts, mis radari- ja raketiasjanduse värki tunneb ja võiks laiemalt turismiks kohandada, kui vaid rahastamist leida.
Niisamuti on turismi investeerimiseks sobiv kapital Kärdla [Suursadama? – toim] sadamalattu kuhjatud meresõidu reliikviad.
Vajalikul tasemel meenutusväärtuse on juba saanud Kärdla linna algne “Nokia”, kalevivabriku ajalugu eeskujulikult sisse seatud Pikas majas. See on tõepoolest tänase Hiiumaa hiilgenumbreid, nagu ka Euroopa tasemel Kärdla haigla ja Emmaste kultuurikeskus [noortekeskus? – toim] vana kirikumõisa rekonstrueeritud varemetes. Head tööd turismi tugipunktide arendamiseks on teinud RMK, rajades looduskaunites kohtades toredaid lõkkekohaga puhkeplatse. Mis aga paneb muretsema, on inimnappus külastajate, turistide ja haigla patsientide osas.
Teatavasti on Hiiumaa elanike arv langenud alla kümne tuhande piiri ning kahanemine jätkub. Turiste oli möödunud aasta üheksa kuu vältel 8000, neist 2000 välismaalased. Mis võiks olla saare “uued Nokiad”, et elu jälle ülesmäge läheks ning rahvaarv kasvaks? Üks pidepunkte oleks hõlpsam liiklus, eeskätt tasuta praamisõit hiidlastele ja Tallinn–Haapsalu rongiliikluse taastamine, pikendades liini Rohukülani. Pooldan ka turismimaksu kehtestamist. Muide, kui Haapsalu rongiliiklust alles kavatseti likvideerima hakata, siis minu äsja koolipoisiks saanud noorem poeg Mats, pani kuude kaupa oma taskurahast kõrvale, et omalt poolt üritada rongide käimaspüsimist toetada.
Eelseisvad valimised peaksid riiki ja ühiskonda raputama virgemaks ja inimkesksemaks. Mina olen pidanud oma parteiks Eesti muinsuskaitse seltsi, mille asutajaliige olen, ühtlasi 25 aasta vältel ka juhatuse liige. Muinsuskaitse seltsi ideoloogia juurde kavatsen ma ka jääda.
Mullu tegi Keskerakond mulle ettepaneku kandideerida riigikokku. Nõustusin. Keskerakonna programmis on laiendada tasuta ühistransport Tallinnast kogu riigile, palga- ja pensionivaesuse ületamine, tasuta muuseumide külastamine õpilastele ja õpetajatele ning paljud muudki ettevõtmised, mida ma pooldan. Esmaseks ülesandeks on elatustaseme tõstmine, et kahandada ääre-
maastumist, väljarännet, sündivuse kahanemist. Viimasel ajal palju kõneainet tekitanud riikliku julgeoleku peamiseks tagatiseks on oma riigiga rahul olevad kodanikud.
Ma adun, et keskkonna- ja muinsuskaitse on ühtlasi meie tuleviku kaitse. Meie elukeskkonna, loodusressursside, rahva, riigi, eesti keele, traditsioonide, vaimse ja materiaalse pärandi kaitse. Neis asjus on mul üht-teist öelda, olgu riigikogu või mõnest teisest kõnepuldist. Ma kandideerin riigikogusse Lääne ringkonnas, seega ka Hiiumaal.
Jüri Kuuskemaa
