Google Maps Ainult suuremad tormid on võimelised liiva kas sügavamalt merest randa juurde tooma või siis kallast kulutades seda juurde tootma. Muuli, kai või muu tõkke randa ehitamine takistab liiva looduslikku liikumist rannas ja põhjustab reeglina ranna kulutust tõkkest allavoolu. Lisan selle illustreerimiseks paar pilti rannageoloogia “aabitsast”.
Lehtma sadama ja Tõrvanina ranna erosiooni vahel on otsene seos ja see sobiks illustreerima iga rannageoloogia õpikut. Lehtma sadama juhatajal on õigus, et sadama betoonkai valmimine pani aluse randade kulutamisele Lehtmast lõunapoole jääval rannaalal. Seda aga mitte sellepärast, et põhjahoovused oleksid muutunud, vaid et betoonkai lõikas läbi liiva loodusliku juurdevoolu Tareste lahte ja Tõrvanina randa.
Uus ja pikk betoonkai oli tõke liiva liikumisteel ja võttis aega aastaid kuni meri kandis liiva täis selle nn tehisliku puhvri, mille kai tekitas. Selle tulemusel tekkis “tehisrand” kaist põhja poole ja kaist lõuna poole jääv rand jäi ilma looduslikust liiva juurdevoolust. Liiva juurdevoolu katkemine põhjustas omakorda loodusliku ranna kadumise ja meri pääses aktiivselt kallast kulutama.
Seni kuni see kai poolt tekitatud puhver liivaga täitus, sadamal probleeme ei olnud, sest sinna kogunes liiv ka kõige suuremat pahandust tegevate põhja- ja kirdetormidega. Nüüdseks on see puhver aga täis ja liiv liigub ümber kai otsa lõuna poole ning täidab Lehtma sadama sissesõiduteed.
See on loomulikult probleem sadama jaoks ja sellepärast tuleb sadama sissesõitu pidevalt süvendada. Kehtiv süvendusluba lubab sadamal eemaldada kuni 50 000 m3 liiva aastas.
Selleks, et selle numbri mõju kohalikus mõõtkavas selgem oleks, võiks laias laastus jagada selle liiva koguse ühtlaselt kogu rannale Lehtmast Tareste ojani, kus toimub liiva kuhjumine. Jagades 50 000 m3 umbes 5 km pikkusele rannale, saame 10 m3 liiva ranna iga jooksva meetri kohta! See on 1 m paksune ja 10 m laiune rannariba, mis igal aastal süvendustööde tõttu randa tulemata jääb!
See on sadama praegune keskkonnamõju Tareste lahe läänekaldale. Google Maps ekraanitõmmis näitab selgelt nii kaist põhja pool asuvat “tehisranda”, sadama sissesõiduteed kui ka süvendamiseks kasutatavat koppa koos pargasega, mida kasutatakse süvendatud liiva teisaldamiseks.
Loomulikult on piisava sügavusega sissesõidutee sadamale oluline ja antud olukorras süvendustöödele alternatiivi ei ole. Probleemi iva aga ei olegi tegelikult mitte niivõrd süvendamises kuivõrd süvendatud liiva kaadamises valesse kohta. Praegu viiakse süvendatud liiv rannast eemale sügavasse vette, kust see enam randa tagasi ei tule, põhjustades ulatusliku kulutuse kogu sadamast lõunasse jääval ranna osal.
Lahenduseks oleks süvendatud liiva kaadamine sadamast lõuna poole jäävale rannalähedasele alale, kus meri loksutaks seda vaikselt edasi mööda randa Tõrvanina poole, jätkates liiva looduslikku ringkäiku lõuna suunas. See oleks alternatiiv, mis peataks erosiooni Tõrvanina rannas ning aja jooksul taastaks loodusliku tasakaalu ja tooks liiva tagasi randa, võimaldades samal ajal sadamal sissesõiduteed lahti hoida. Igasugused tehislikud rajatised nagu vaiaread jms Tõrvanina ranna kaitseks oleks ainult tagajärgedega võitlemine ja mitte põhjuste likvideerimine. Lisaks rikuksid need ranna loodusliku ilme ega tooks liiva randa juurde.
Lehtma sadama ja Tõrvanina ranna näide illustreerib ilmekalt, kuidas inimene oma oskamatu tegevusega on loodusliku tasakaalu paigast ära nihutanud ja tulemuseks on ulatuslik keskkonnakahju. Paraku geoloogiliste protsesside puhul ei ole keskkonnamõju ilmnemine kohene ja võib võtta kümneid aastaid. Küsimus on nüüd selles, millised järeldused me sellest teeme ja millised abinõud tarvitusele võtame, et aastakümnete eest tehtud vigu parandada.
RIKO NOORMETS
meregeoloogia professor
Kommentaar artiklile
5. mai Hiiu Lehes
