Kristel Maamägi Mitmendat korda toob Piip ja Tuut Teater oma etenduse Hiiumaale?
Piit ja Tuut: Olime sedapuhku juba viiendat korda Hiiumaa Lastefestivalil ja ära näidanud viis erinevat lavastust, sellest on saanud mõnus traditsioon. Kuigi meie suvekodu on saarel ja me püüame tööd siia mitte kaasa võtta, oli sellegi poolest uhke sel aastal esmakordselt ka Sõru Jazzil üles astuda. Imelise meeleoluga festival. Kaks juulikuusse planeeritud etendust “Doktor Kreutzwald ja must kunst” jõuavad Kärdla laululavale esmakordselt.
Lubasite enne aprillikuist reisi, et proovite, kas sõjapõgenikena Jordaanias elavad inimesed saavad teie naljadest samamoodi aru. Kas said?
Said küll, kuid olime nende jaoks ikka rohkem nagu tulnukad, sest sealses kultuuriruumis ei toimu avalikke teatrietendusi, rääkimata siis veel klounidest ning mehest ja naisest, kes akrobaatika numbri ajal üksteise selga ronivad, maha kukuvad, peale astuvad, ämbrid tissideks panevad jne. Ma ei tea, kas me avasime nende silmi, kuid Irbidi linnaplatsil toimunud etendusel tundsime end kui rokkstaarid, sest igale etteastele järgnes kisakoor ja maruline aplaus ning pärast etendust oli meil raskusi kõrvalmajja riietusruumi pääsemisega, sest kõik vaatajad tahtsid samaaegselt meid patsutada ja mõni ka tükikese meist mälestuseks saada. Turvameeskonnal ja politseil oli imestamist ja tegemist. Ka meie ei oodanud sellist vastukaja. Etendusele järgnenud õhtusöögil kuulsime linnapealt, et Jordaania põhjapoolseimas linnas Irbidis ei ole viimase 30 aasta jooksul ühtegi avalikku etendust toimunud, teatreid ei ole. Paar teatritruppi pidi tegutsema pealinnas Ammanis, kus on väga hästi säilinud Kreeka-Rooma aegne 6000kohaline amfiteater, mida aga kasutatakse kõigeks muuks, kui teatrietendusteks. Kuid Süüria põgenikelaagris Zaataris toimus kõik kontrollitult. Esinesime kultuurisündmusteks kohandatud suures telgis, ühel etendusel olid tüdrukud ja nende vanemad, teisel poisid oma vanematega. Elati kaasa ja naerdi, nagu ikka meie etendustel.
Aprilli algul osalesite Eesti esimesel tsirkusefestivalil. Kas ja kuidas olete tegevad festivali saamisloos ja Tsirkusekeskuse käivitamisel?
Eesti tsirkuseartistidega oleme ikka koos esinenud ja neid imetlenud. Kuigi Piip ja Tuut peavad end teatriklounideks, on tsirkus alati meie südames. Korra oleme ka päris tsirkuseelu maitsnud ning pool aastat ringi reisides tsirkusevagunis elanud. Kui Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskuse asutamine tuli jutuks, olime kohe nõus kampa lööma. Tsirkusefestival oli esimene reaalne samm midagi koos teha ja näidata, et kaasaegne tsirkus on Eestis olemas ja väga heal tasemel. Kaks suuremat tsirkusestuudiot: Folie ja Omatsirkus on teinud noortega head tööd ja tänaseks on Eestis sirgunud uus põlvkond professionaalseid tsirkuseartiste,
kellest mitmed täiendavad end välismaa koolides.
Millises eas publikut oma etendustele ootate?
Ikka peresid. Kuigi etendus “Doktor Kreutzwald ja must kunst” on kuulutatud hirmus-naljakaks, siis seda vaadates hirmus ei hakka või kui, siis natukene. Nii et peaks sobima kogu perele vaatamiseks. Siiski soovitatav lastele alates viiendast eluaastast. Vanemad rõõmustavad, kui nende lapsed naeravad, ja lapsed saavad naerda, kui nende vanemad kaasa elavad. Usume, et koos kogetud elamused on kuldaväärt.
Milliseid vahendeid Hiiumaa etendusel kasutate? Kas nende hulgas on ka loomi?
Loomi ei ole. On päris klounid, päris mustkunstnikud ja päris muusikud. Mõni saetakse pooleks, mõni kaob ära ja teine ilmub välja ehk juhtub veidi kummalisi asju. Piip ja Tuut on etenduses rõõmsad matkasellid, kes satuvad rändama ajas tagasi ning leiavad ühe metsaonni, kus tegutseb doktor Kreutzwald. Teada ju on, et meie lauluisa Kreutzwaldi
põhitööks oli tohtriamet ning selles vallas pidi ta end pidevalt arendama ja täiendama. Piip ja Tuut astuvad pahaaimamatult tohtrihärra ja tema assistendi kliinikusse, kus hakkab juhtuma kõige kummalisemaid asju.
