Repro Need olid Eesti riigile kõige raskemad aastad ja maailma noorim peaminister pidi selle raske katsumusega hakkama saama.
Kalle Muuli ajakirjanikuna oli Isamaa valitsusele lähedane ning ta kirjeldab väga värvikalt tookordseid sündmusi ja võimuvõitlust Laari valitsuse vastu, millega liitus ka meie vaba ajakirjandus. Laarile esitati põhjendamatuid süüdistusi. Värvikaim neist oli “rublatehing” ehk “operatsioon vanapaber”.
Värvikas “operatsioon vanapaber”
Rahareformiga kokkukogutud vene rublad asusid Eesti panga hoidlas ja nende väärtus kahanes. Tuli kiiresti leida ostja. Kui rublad oleksid muutunud vanapaberiks, oleks see olnud kuritegu Eesti rahva vastu. Ostja leiti Tšetseeniast läbi vahendajate. “Ostja” all ei peetud silmas Maagi ning Maag OY ei ostnud riigilt rublasid ega vahetanud neid. Vormiliselt andis rublad ostjale ehk Aleksander Rubisele üle valitsus peaministri nõunik Tiit Pruuli isikus ja tegelikult tegi seda Eesti Pank, kui rublad oma autodega varahoidlast lennuväljale vedas.
Maag OY vahendas üksnes rublade eest saadud dollareid – võttis need ostjalt ettemaksuna vastu ja kandis edasi valitsusele: 26. jaanuaril 1993. aastal 980 000 dollarit sotsiaalfondi arvele ja sama aasta 17. juunil 12 miljonit Põhja-Eesti pangale. Viimane oli andnud valitsusele laenu relvade ostmiseks Iisraelist.
Edukas tehing
Maagide äri oli lollikindel: vene tollis rubladega vahelejäämise korral poleks ostja ettemaksuks tasutud dollareid tagasi saanud. Kokku saadi dollareid 25 miljonit. Viimased väiksed kupüürid müüdi Armeeniasse, kui Venemaa oli rublad juba kehtetuks tunnistanud. Seega Eesti riigile väga hea tehing, millega ei saanud hakkama ükski teine endine liiduvabariik. Dollarite eest osteti Iisraelist relvi, mis on kasutusel siiamaani ning on Iraagis ja Afganistanis meid hästi teeninud.
Tiit Vähi ja ka ajakirjandus asus aga Laari kohalt kangutama. Samuti kritiseerisid tehingut pensionärid, kes tänu rublatehingule oma pensioni kätte said, kuna pensionikassa oli varem tühi.
Isamaa kriisid
Pikalt on raamatus juttu ka jäägrikriisist ja 1992. aastal toimunud nn Narva kriisist. Narvakad tahtsid korraldada referendumi erimajandustsooni kehtestamiseks ehk eralduda Eestist. Kriisi saadeti lahendama Indrek Tarand, kes sellega ka hästi hakkama sai. Kõige nutikam oli Tarandi viimases hädas tehtud avaldus, et kui kohalik võim nii väga seda tahab ja rahvas referendumil nõuab, siis võib Eesti Narva linna Venemaale anda ja narvalased võivad oma armsad Lenini näopildiga rublad jälle tagasi saada. See lahke lubadus mõjus tõhusamalt kui rusikate ja paragrahvidega vehkimine. Narvalased teadsid hästi, et Venemaal on elu hullem kui Eestis. Referendumist osavõtjaid oli vähe ja see kukkus läbi.
Mart Laar sai muidugi palju põhjendamatuid süüdistusi. Üks neist oli põllumajanduse põhjalaskmine, milles temal süüd ei olnud, kuna kukkus ära vene turg ja sealt ei saanud enam raha kauba vastu. Laar pidi siiski oma ameti maha panema.
See väga huvitav raamat on olemas ka Kärdla raamatukogus. Head lugemist!
BORIS MERILAIN
suvehiidlane
