repro …sest meie pärast on sündinud väike lapsuke – igavene Jumal. Hea on, kui see lause meid sügavalt mõtlema paneb. Kuid enamasti tekitab see meis palju küsimusi. Jumala Poeg, kes on Kolmainu Jumala (Isa ja Poeg ja Püha vaim) teine isik; kes on Isaga üheolemuslik, sünnib Neitsist Mariast ja saab inimeseks. Kuidas on see võimalik ja miks me üldse peame selle teoloogilise küsimusega tegelema? Meil on ju palju muudki teha, kui mõelda sellele, et kunagi, juba rohkem kui 2000 aastat tagasi, sünnitas Neitsi Maria lapse, keda nüüd Jõululapseks hüütakse.
Öelge mulle, kuidas puudutab see mind? Kas ei piisa sellest, et jõulud on traditsioonilised perekesksed pühad, kus teineteisele häid soove öeldakse, tavapärasest rohkem kallistatakse ja naeratatakse ning kauneid kinke tehakse? Ilusal jõuluajal külastame oma vanemaid ja mälestame uinunud esivanemaid, süüdates nende kalmudel küünlaid.
Näen seda alati, kui jõululaupäeva õhtul pühakotta jõuluteenistusele lähen. Siis on Kuriste kiriku kõrval asuv lumine ja muidu hämar surnuaed küünlavalguses. Kas sellest tõesti ei piisa? Kas ei ole siis jõulude mõte head teha?
Tunnistagem, et need küsimused jäävad alatiseks, sest inimmõistus ei suuda iial põhjani ammutada Jumala maailma tulemise salasust, näidata ja seletada kuidas Jumala Sõna ilma mehe seemneta lihaks sai; kuidas ema last ilmale tuues võis ikka neitsiks jääda.
On vaja suurt usku, et täielikult omaks võtta veendumus, et Jumala Sõna lihakssaamine tähendab meie jumalikustamist; et Tema tulemine alla meie juurde tähendab meie ülendamist; et oma vaesusega leevendab Ta kogu meie viletsust ja võtab selle enese peale; et oma kannatamisega tervendab Ta iga meie kannatuse; et oma surmaga päästab Ta meid surmast.
See, et Kristus, kes on tõeline Jumal, sünnib Neitsist ja saab inimeseks ei ole ajalooline, ega sotsioloogiline, ega ka mitte religioosne küsimus – see on eksistentsiaalne küsimus. See on meie olemise põhjus.
Jumal lõi endast väljamineva armastuse väel kogu loodu ja inimese lõi ta loodu krooniks. Ta lõi ta oma näo järgi ja enda sarnaseks, enda kaasloojaks ja kaasvalitsejaks. Inimene oli kutsutud olema kogu loodu kokkuvõte ja ühenduslüli loodu ja Jumala vahel. Inimene aga vääratas, eksis orientiiriga – ta tahtis saada Jumalaks ilma Jumalata. Toimus langus. Koos inimesega langes ja purunes kildudeks kogu loodu, mille armastavaks peremeheks ta oli loodud.
Jumal aga ei jätnud inimest maha ja kinkis talle oma ainusündinud Poja. Jumala Poeg sai inimeseks; elas meie keskel ja kannatas koos meiega; suri meie eest ja kinkis meile igavese elu. Ta sai seda teha kuna Neitsi Maria ütles ingel Gabrieli juuresolekul selle “JAH” (Lk 1:38. Aga Maarja ütles: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!”), mida kogu loodu pääsemise ootuses, sõna otseses mõttes “hinge kinni hoides” ootas. Kuid kingituse Jumalale toob ka inimene ise. Inimese kingitus Jumalale on öelda see “JAH” ja tõsta kogu loodu oma rikutuses tervendamiseks ja pääsemiseks Jumala ette; et kogu loodu saaks uuesti vabaks; saaks uueks koos inimesega – saaks rikkumatuks ja vaimseks.
Inimene, kes on loodud olema Jumala kohalolu maa peal, saab seda olla ainult siis, kui ta ütleb selle “JAH”, mille ütles Jumalaema. Kas ja kui tihti me üldse pöördume Jumala poole ja palume: “Jumal tule ja ela minu sees”? See väliselt lihtne palve peaks saatma meie iga hingetõmmet ja südamelööki. Ma saan olla Jumala kohalolu ainult juhul, kui Jumal elab minu südames. Inimese süda on sama väike kui kokkusurutud rusikas käsi, kuid ometi võib ta olla nii avar, et suudab endasse mahutada Jumala ja kogu loodu. Kuidas?
Aga seda ainult koostöös Jumalaga – koostöös Püha Vaimuga. Alles siis, kui ma olen vaba ja valmis loobuma kõigest sellest, mis maailmas kindlana tundub ja mind köidab. Ja kui minu südames ei ole midagi Jumala ja minu vahel. Ja kui ma siis astun sammud Jumala poole, minu jaoks täielikku tundmatusse, otsekui pimedusse – saab mu süda Püha Vaimu väel täis valgust ja ma saan Tema magusust tundma. Püha Vaim, olles kõige eest varjatud, kuid samas kõikjal olev juhib kogu loodu salasusse, Kolmainu Jumala kohalolu tundmisse. Püha Vaim teeb inimese kohtumise Jumalaga osaduseks – armastussuhteks, läbi mille me hakkame tundma jumalariigi suuri asju ja hakkame tajuma, kes on Kristus.
Langenud inimestena oleme me tarbijad ja ihaldame erinevaid asju. Üks “asi”, mis on paljude tarbitavate asjade nimistus on Jumal. Kui “oleme endaga ummikus” ja meil on raske või oleme haiged, siis hakkame me Jumalat otsima. Kuid Jumal ei saa olla üks paljudest tarbitavatest asjadest. Jumal on alati esimene ja ainus, mida ihaldada. Tuletagem meelde, mida ütles Kristus rikkale noormehele kui too küsis, mida peab ta igavese elu pärimiseks tegema. Seda kuuldes ütles Jeesus talle: “Üks asi on sul veel vajaka: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!”. Alles siis, kui me oleme seadnud Jumala ülemaks kogu loodust, võtnud vastu Püha Vaimu, astunud Temaga osadusse, hakkame me tajuma asju, mida inimsilmad ei näe ja kõrvad ei kuule. Alles siis saavad meist Jumala kaastöölised – tema kaasloojad ja kaasvalitsejad – me saame nendeks, kelleks me algselt loodud oleme.
Täna sünnitab Neitsi selle, kes on kõrgem kõigest loodust… Jõuluime – Jumala inimesekssaamise salasus sai teoks Jumala ja inimese koostöös. See, mida tegi Jumalaema on suurim, mida üks inimene ealeski võib teha – võtta endasse vastu Jumal, Teda endas kanda ja ilmale tuua! Seepärast on Jumalasünnitaja juba oma Poja ja meie Jumala juures, ta on kõrgeim inglitest ja pühakutest, ta on meile suurim eeskuju ja eestpaluja oma Poja ja meie Jumala ees.
Jumalasünnitaja palu oma Poega ja meie Jumalat, et Ta heidaks armu meie patuste peale! Aamen.
AABRAHAM TÖLPT
Eesti apostlik-õigeusu
kiriku Hiiumaa preester
