Erakogu Kui tursasaak tekile tõstetud, võtavad mehed noad kätte ja hakkavad ise kala rookima. Taani laevadel teeb seda tööd masin, mis ise pisike, aga töötab mitme mehe eest. Pane talle ainult kala ette, ise lõikab ja puhastab kenasti ja viskab puhastatud kala kasti sisse ka. Meil seda luksust ei ole kuna käime tursal harva ning masin on väga kallis.
Olenevalt kalasaakidest oleme merel paar-kolm päeva, siis peame minema Neksö sadamasse kala lossima. Peale mahalaadimist lubame endale väikese puhkuse, käime poodides ja siis uuesti merele. Tormise ilmaga jääme sadamasse ööbima, ja mis siin salata, vahel käime kõrtsides ka kohaliku rahvaga suhtlemas. Olid ajad, kui meestel keelati õhtuti laevast lahkuda, rääkimata veel kõrtsiskäimisest. Noored meremehed sellest ei tea…
Tööst ja vahist vabal ajal käime ka üksteisel külas kohvitamas ja õlut joomas. Vestlustest aimub, et võõrsil on kõik tunded tüki maad teravamad kui kodusadamas. Kui aga meremehed aastaid peale ühist kalapüüki kokku saavad, on jällenägemisrõõm suur. “Kuidas elu läheb, sa va vana merekaru?” on põhiline küsimus. Meenutusi jätkub kauaks ning omavahel võib minna ka lausa vennastumiseks. Väliselt karmid meremehed on tegelikult väga õrnatundelised ja kergesti haavatavad. Aastakümneid merel veedetud aeg jätab neile oma pitseri.
Ega siis midagi, peatselt nägemiseni, kui me jaanipäevaks koju ei jõua, siis ehk saame kodusaarele Hiiumaale juuli algul.
Tervitades kõiki
Kiipsaare kapten
VJATŠESLAV UTJUPIN
ja laeva meeskond
