1968. a mai lõpus helistas mulle toonane Hiiumaa TSN Täitevkomitee esimees Maksim Kauber ja kutsus enda juurde nõupidamisele.
See pidi toimuma “pikas majas” elektrijaama kõrval. Lisas, et teised on juba kohal.
Töötasin siis Hiiumaa elektrivõrgu (elektrijaama) ülemana. Läksingi Kauberi kabinetti. Peale minu oli sinna kutsutud ka teedejaoskonna ülem Robert Hobustkoppel, remontkontori juhataja Aarne Maripuu, plaaniosakonna juhataja Herman Kalmus ja Edgar Männing.
Nõupidamine oli pühendatud Kärdla supelranna ettevalmistamisele suvehooajaks. Kauber selgitas, et on vaja parandada puhkajate-suplejate teenindamist rannas. Selleks otsustati paigaldada randa bussipeatuse paviljon. Selle olevat lubanud ehitada Hobustkoppel. Paviljonis pidi olema külmade suupistete müügivõimalus ja külmik, mille jaoks oli vaja ehitada elektriliin. Selleks mind kutsutigi.
Arvasin, et ühe külmiku jaoks elektriliini ehitada pole ratsionaalne. Projekti ka polnud. Otsustasin pakkuda oma ammuse idee – ehitada lubjaahjukünkale kohvik. Olin nii mõnedki korrad sealt vaadanud, kuidas õhtune päike Tahkuna poolsaare metsa taha kaob. Eeskujuks soovitasin võtta Rannamõisas oleva kohviku Merepiiga. Pakkusin, et selline lihtne ja tuuleiilidele vastupidav lahendus sobiks siia kindlasti. Lisaks polnud see eriti kallis. Peale mõningat arvamustevahetust nõustuti minu ettepanekuga.
Kuid nagu tihti juhtub: initsiatiiv on karistatav! Kauber arvas, et kuna bussipaviljoni variant jääb ära, siis mina peakski panema paberile kohviku esialgse põhiplaani ja külgvaate. Selle arvestusega, et elektrivõrk ka osaleb selle ehitamisel. Ehituslubade saamise eest pidid muretsema teised. Aega anti mulle üks nädal.
Nõustusin kohe, kuna teist võimalust kohviku rajamiseks võis mitte tulla. Mul olid ka mõningad kogemused lihtsamate hoonete jooniste tegemisel ja ka ehitamisel. Elektrivõrgu oma meeskonnaga olime projekteerinud ja ehitanud garaaži. Käis ka teise masinasaali ehitus. Joonised nendele tuli teha meil endil.
Järgmisel päeval pidasin nõu Frits Liibertiga. Põhiküsimus oli seinte materjali osas. Koostasin ka mõned joonised. Kohvik pidi olema 7 m lai, 15 m pikk ja kõrgus 6 m. kolmandal-neljandal päeval helistas Kauber ja teatas, et “omatehtud” projekti alusel kohviku ehitamiseks ametlikku luba ei anta. Lubati ehitada tüüpprojekti alusel.
Mõne päeva pärast ta helistas ja soovitas minna Kalmuse juurde, sealt pidi saama mapi söökla tüüpprojektiga. Ta arvas, et ma võiks vähendada tüüphoone mahtu nii, et see kõlbaks ehitada künkale. Hoone rahastajaks ja omanikuks pidi saama Hiiumaa tarbijate kooperatiiv. Märkisin põhiplaanil mõned piirjooned ja viisin mapi tagasi Kalmusele. Oli selge, et selline lahendus on väga inetu. Mina sellega enam ei tegelenud. Osalesin veel vaid ühel nõupidamisel.
Ei mäletagi kaua aega läks, kui Kauber jälle helistas ja ütles, et mingit tüüpsööklat ei tule. Teatas, et tema pooldab kohviku esimest varianti, mis meenutab paargut ja et leidis ka ehitaja. Mainis, et on saanud kokkuleppele Rahu Eest kolhoosi esimehe Tõnu Otsasoniga selles, et kolhoos oma rahadega projekteerib ja ehitab kohviku ning hiljem müüb selle kooperatiivile. Selline variant oli hea lahendus, kuna kolhoosis töötas ka noor arhitekt Taavi Stomma.
Meie kõigi rõõmuks 1971. a juunis valminud kohvik Rannapaargu on väga meeldiv hoone ja õiges kohas. Arvan, et selle projekt on originaalne töö ega jäljenda midagi.
Siinjuures peab tunnistama, et Rannapaargu sai tekkida tänu täitevkomitee esimehe Maksim Kauberi aktiivsele tegevusele ja Rahu Eest kolhoosi esimehe Tõnu Otsasoni toetusele.
RIHARD MIHELSON
