Hiiumaal juhtunud väidetav hundirünnak ei leidnud tõestust. Nii kinnitavad spetsialistid, kes sündmuspaika uurimas ja kannatanuga vestlemas käisid.
Taas sai kinnitust vanarahva öeldu, et hirmul on suured silmad. Või siis hirmsa asja vaatajal liiga väiksed? Kohe ja korraga kõike ei näe või siis ei taha näha.
See, kuidas meedia Eesti jahimeeste seltsi veebilehel ilmunud uudist kiiresti ja üsna kriitikavabalt paljundas, oli mõtlemapanev. Kas tõesti on libauudiste barjäär, mis toimetuses ju peaks olema, klikijanus nii madalaks kulunud, et libahunt niiöelda tuppa ehk libauudis päris uudiste sekka lasti?
Ja kes oli see jahimees, kes kõike räägitut uskus ja sellest seltsi teavitas? Kas ta käis kohapeal kontrollimas või saatis uudise seltsile ainult asjaosalise jutu peale?
Hiiu Lehele helistas neljapäeval jahimees, kes ütles kohe, et see ei saa olla tõsi. Ta oli veendunud, et hunt nii ei käitu. Teiseks pani teda toimunus kahtlema väidetava hundirünnaku üle elanud koera kummaline käitumine – järgmisel päeval ründas ta ilma põhjuseta perenaisega koos õuel olnud inimest. Tema usub, et ründajaks oli perenaise enda koer.
Küsisime seda ka perenaiselt, kes kinnitas, et ründajaks oli hunt ja vabandas oma koera rünnet sellega, et too oli hundirünnakust veel šokis.
Igaks juhuks jätsime kirjutatud uudisloos ja juhtkirjas õhku kahtluse, kas tegu ikka oli hundiga.
Kuid ka seda versiooni, et perenaist ründas ta enda koer, tuleks kontrollida. Vastasel juhul võib lemmikloom omaenda perele ohuks muutuda.
30. juuli 2019