erakogu Tuul pööras paarkümmend kraadi, Olympicule vastu. Sakslastest konkurentidel suudeti silm peal hoida, aga soomlastele, kes olid raja teisel poolel, andis see suure edumaa. Hetkeks tundus olukord lootusetu ja kolmas koht läinud, aga siis ütles taktik Gabriele Bruni: “Never give up!” ja mehed keskendusid OMA sõidule. Oli uskumatu, et viimaseks neljandikuks suutis meeskond oma positsiooni tagasi võita. Soomlased küll viimase sõidu võitsid, Olympic oli neljas, aga sellest piisas, et jääda pronksikohale püsima. Bruni kommenteeris seda hilisemas intervjuus: “Eraldi nähtus selles jahis on kõrge meeskonnavaim.”
Haagis peetud avamere MMi, kus samas võistlus-klassis pürgis tippu 27 jahti, meenutasid grootsoot Indrek Ulla ja soodimees Meelis Pielberg.
Millised olid emotsioonid kui pronks käes?
Meelis Pielberg: Peale finišit toimub aegade ümberarvutamine, mille tulemust me ootasime – need olid meie kõige pikemad vee peal veedetud minutid üldse. Olime veendunud, et vahe on väga napp, aga kui tulemus tuli, siis meie joovastus ei tahtnud paati ära mahtuda. Vahe oli vaid pool punkti, aga kui oleksime viis sekundit aeglasemad, oleks kolmas koht olnud küsitav.
Kas kolmanda koha pärast oli suurem rebimine kui esikoha pärast?
Indrek Ulla: Kõige pikema, avamere etapi võitsid kaks ühte marki, Landmark purjekat. Nende edu võti oli nende jaoks ülisoodsad tingimused – tuule tugevus, kursinurgad ja nii edasi. Selle võistlusformaadi üks tingimus on, et avamereetappi väärtustatakse kõige rohkem ja kui sa seal oled hästi esinenud, tingimused on paadile sobinud ja oled teinud hea tulemuse, on see edasiseks eduks väga tugev alus. Need, kellele offshore-etapp ei sobinud, olid kõik sunnitud järgmistel päevadel andma endast sada üks protsenti, et taastada koht konkurentsis või saavutada midagigi.
Mis oli ettevalmistuses võtmetähtsusega?
Indrek Ulla: Võtmetähtsusega oli Marko Ollik ja ettevalmistus hakkas pihta oluliselt varem. Võiks öelda, et isegi aasta varem.
Meelis Pielberg: Põhiette-valmistus algas jaanuaris, kui tegime otsuse, et läheme Haagi sõitma ja Muhu Väina jätame vahele. Siinkohal tahamegi esiteks tänada Yacht Service Kärdla tiimi, kes meie jahi põhja ja kiilu, kaasa arvatud muu tehnilise poole, väga kõrgel maailmatasemel ette valmistas. Teiseks aitas Peeter Šaraškin meil vanadest purjedest võtta välja maksimumi. Ja kolmas oli meie itaallasest taktik Gabriele Bruni. Põhjus tema kaasamiseks oli Põhjamere hoovuste virvarr, millest teadsime, et see hakkab nii palju kaarte segama. Saime aru, et meil endal puudub kogemus ja võimekus nendega kõrgel tasemel hakkama saada ja otsustasime, et kui MMile minna ja juhul kui tahame medalile sõita, peab meil olema peal üks maailmatasemel taktik.
Indrek Ulla: Seni olime kõik oma võistlused sõitnud ilma taktikuta. See tähendas, et meeskonnaliikmed ise vaatavad ümberringi, hindavad olu-korda või positsioonivalikut teiste paatide suhtes, tuule suhtes, käib kiire arutelu, tehakse kiire otsus manöövrite või positsioonivaliku kohta. Sel võistlusel me ilmselgelt kõik võitsime – iga mees paadis sai tegeleda just nimelt ja ainult sellega, milleks ta paati oli kutsutud või tulnud. Näiteks mina olin grootsoodis ja ma aeg-ajalt küll vaatasin asju, aga üheksakümmend viis protsenti ajast tegelesin ainult sellega, mis paadi kiirust aitas hoida.
Mille poolest erineb purjetamine Põhjamerel?
Indrek Ulla: Põhjameres on korrapärased ja hästi tugevad hoovused. Kui pead sõitma vastu tuult ja vastu hoovust tähendab see korralikku ajude tööd, et tuulest maksimum kätte saada. See on nagu jões sõidaks, aga veepinnalt seda ei ole absoluutselt näha, ainult mõne meremärgi juures vesi vuliseb nagu jões. Hoovus muutub – kord liigub see ühtepidi, kord teistpidi, kord lõppeb. Oli ülioluline kogu aeg teada, kuidas hoovus meie suhtes töötab ja see oli taktiku jaoks raske ülesanne.
Meelis Pielberg: Ja taktik tegi väga head tööd. Esimesel päeval, kohe kui ta saabus, küsis ta, kus on kalavarustuse pood. Imestasime, et kalale tulid siia või? Selgus, et paadipoodides ei müüda nii häid hoovuste atlaseid kui kalameeste poodides. Läks poodi ja tuli tagasi paksu raamatuga, milles töötas läbi kogu ajaperioodi, millal need võistlused toimusid. Ja sellise detailsusega, et kümneminutise täpsusega võis ta iga kell öelda, mida hoovus teeb. See oli hämmastav!
Avamere etapp kestis 26 tundi – kas magada saite?
Indrek Ulla: Viskad korraks pikali, silm käib korraks kinni, aga seda magamiseks nimetada ei saa – hetkeks lülitad end välja, aga samal ajal kuuled kõike, mis ümberringi/paadis toimub. Kümne minuti kuni pooletunnine unetukastus käib üle ja siis vahetad kellegi teise välja, et tema saaks puhata. Kui on pingeline võistlusmoment, siis ilmselgelt kedagi magama ei lasta, sest kõiki käsi on vaja. Vastu hommikut tuul vaikis ja igaüks oma unepausi sai, ehkki magamiseks seda nimetada ei saa.
Meelis Pielberg: Avamereetapp kujunes pikemaks kui olime arvestanud. Algselt planeerisime, et see on 20–22 tundi ja otsustasime, et vahetustega magamist ei tee. Kui võistluse adrenaliin on üleval, siis varasemast kogemusest teadsime, et selle aja me kestame. Isegi meie itaallasest taktik küsis, kuidas vahetused teeme ja kui vastasime, et ei teegi, oli ta veidi üllatunud. Kahjuks tekkis kümme miili enne finišit täielik tuulevaikus kaheks-kolmeks tunniks ja see oli hommikul kõige raskem moment. Siis tekkis olukord, kus mehed poole tunni kaupa tukastasid.
Millisel kohal on see pronks Olympicu saavutuste seas?
Meelis Pielberg: Meil on kuldmedal võistluselt Baltic Offshore Week, Muhu Väina võit 2015. aastast. Arvestades konkurentsi erinevust, usun, et see on kogu meeskonna jaoks kõige suurema väärtusega tulemus, mis me oma senise ajaloo jooksul oleme teinud. Kui Baltic Offshore Week`il või Muhu Väina regatil käib medalite jagamine viie-kuue jahi vahel, siis MMil oli vähemalt 10-12 jahti, mis kõik oleksid võinud olla medalil. Kokku võistles meie grupis aga 27 jahti. Mainimata ei saa jätta seda virvarri, mis selle võistluse ümber toimus. Kui siiani on kõik maailmameistri-võistlused peetud ORC-sertifikaadi ja valemite järgi, siis seekord kasutati paralleelselt Inglise mõõtmissüsteemi IRC-sertifikaat. Viimane on nii-öelda väljasuremise äärel, aga suudeti teha kokkulepe, et esmakordselt tehakse MM kahe mõõtmissüsteemi järgi. Ja mitte ainult meil, vaid kõigil Eesti paatidel IRC kogemus puudub. Seepärast ei oska me ka paati optimeerida ja kõigil Eesti jahtidel olid väga kehvad IRC-koefitsendid. Tegelikult annab selle medali väärtusele hästi palju juurde see, et see on esimene medal kogu Eesti purjetamise ajaloos, mis saadud kahe mõõtmissüsteemi koosmõjul. Mul on eredalt meeles, et ühe sõidu järel olime ORC-süsteemi järgi kolmandal kohal ja IRC järgi saime kaheteistkümnenda koha. Need kohad summeriti ja nii saime nii-öelda keskmise, seitsmenda koha. Kui arvutada ORC järgi, oleksime juba enne viimast võistluspäeva olnud kindlalt hõbedal ja poleks pidanud viimasel päeval sõitmagi.
Kas see ette teada ei olnud?
Indrek Ulla: See oli ette teada, aga me ei teadnud ette oma aluse IRC väärtust. IRC valem on salastatud ja keegi ei tea, kuidas see väärtus kujuneb. Paadi kohta antakse kõik parameetrid: meeskonna kaal, purjede mõõtmed, paadi kaal kuni kiilu mudelini… Meie paati kontrolliti võistluse jooksul kaks korda. Üks mõõtmine tehti enne võistluste algust registreerimisel ja teine võistluste käigus, kui mõõtmisele suunatav jaht sisuliselt loositakse välja. Protseduur käib nii, et kogu paat võetakse tühjaks, kõik purjed maha, jääb ainult paat, mast, poom ja mõned otsad. Siis tulevad spetsialistid, kes mõõdavad vabaparda kõrguse veepinnast jms. Need andmed saadetakse IRC spetsialistidele, kes siis ütlevad, milline on tulemus. Olime nii õnnelikud, et registreerimise ajal tehti test meile ära ja lootsime, et võistluste ajal meid enam ei testita – oled päeva otsa merel, väsinud, kurnatud, kõik vedelikud väljas ja siis hakka uuesti seda tööd tegema. Aga ei, ka võistluste keskel tehti meile veel üks mõõtmine. Enamasti valiti mõõtmisse minevad alused esikolmikust. Ühel päeval kutsuti veel purje-mõõtmisse, kuhu võis minna kaasa üks meeskonnaliige. Meie palusime, et võiks minna kaks. Küsiti, miks kaks. Meie vastasime, et meil on natuke purje remontida vaja. Lubati siis kahel kaasa minna.
Meelis Pielberg: Mõõtmise juures oli selline vahva moment, et kui võtsime oma grootpurje lahti, siis kohtunikud vaatasid suurte silmadega, et mis toimub, kui Tanel tuli teibirull kaenla all ja käärid käes. Selgitasin, et puri on aastast 2011 ja seda on vaja veidi parandada. Ja siis tuli kohtunikelt südantsoojendav kommentaar: “Mida! Puri on aastast 2011 ja te olete kolmandal kohal?!” See oli mõõtjate jaoks üllatav, sest MMil eesotsas sõitvate aluste purjed on suhteliselt värsked – üldjuhul iga kahe-kolme aasta tagant ostetakse uued põhipurjed. Tuleb muidugi tunnistada, et see on puri, millega me igal aastal pole võistelnud, aga nii mõnedki võistlused oleme teinud.
Kas MMil on rahalised auhinnad?
Indrek Ulla: Helkur, vilkur ja kuulsus. (Naerab) Tunnustus selles mõttes aga on küll, aga see ei ole rahaline ega käegakatsutav, pigem moraalne. Nii jahtklubide liit kui olümpiakomitee reeglina ikkagi medalimeeskondi hooaja tähtsündmustele kutsuvad ja siira käepigistusega tänavad.
Meelis Pielberg: Minu arvates on see täiesti okei, kuna tegemist on hobiga. Arvan, et hobisporti ei peagi käsitlema nii nagu olümpiaalasid. Näiteks purjetamise MMile võib minna peaaegu igaüks, aga olümpiale või selle ala MMile minekuks tuleb täita normid. Purjetamise puhul on tegemist üle keskmise kalli hobiga ja sponsoreid leida ülemäära lihtne ei ole. Nii on meil klubi sees veel üks klubi – oleme Dago jahtklubi jaht, aga meil on veel OlyBet Sailing Team, kus meil on viisteist liiget, kes kõik ühel või teisel moel panustavad, et me selle hobiga tegeleda saaks.
Indrek Ulla: Sisuliselt on suur osa tipus olevatest meeskondadest enamasti professionaalid ja laevale palgatud, aga meie töötame, kes kus ja meie jaoks on purjetamine hobi.
Miks te seda teete kui ala on kulukas ja tasuks ainult au?
Indrek Ulla: Purjetamine on ühtepidi natuke nagu malemäng, samas nõuab hetkelist aktiivsust ja vastupidavust. Võid istuda tunde ja kannatada ja siis on vaja kümme minutit hästi intensiivset tööd, nii-öelda plahvatust. Kümne minutiga oled higine ja siis võib-olla istud jälle tund aega ja külmetad tuule käes. Võistluspurjetamisel pead vähemalt kolm-neli sammu ette mõtlema, sellises olukorras, kus kõik on liikumises. Kui sul on stardis kakskümmend seitse jahti ja sina nende seas, siis positsioneerid end teiste jahtide suhtes, tuule suhtes, raja suhtes… Mõtled juba stardis, kuhu ma jõuda tahan, kelle suhtes ma kus olla tahan, ja kus ma tuule suhtes olla tahan. See on metsik taktikaline mõtlemine tehes samal ajal ajal kõik selle nimel, et jõuda teistest kiiremini kõrgemale ja kaugemale ning paremini positsioneerituna teiste jahtide suhtes. Kui sa hästi sõidad, siis kontrollid kogu võistlust ning teised sõidavad sinu järgi, mitte sina teiste järgi.
Meelis Pielberg: Oleme omavahel nalja visanud, et me oleme golfi mängimiseks liiga noored veel, sellepärast purjetame.
Indrek Ulla: Olin kuueaastane kui esimest korda Orjakus paati istusin. Kuueaastaselt ei tohtinud ma jalgrattaga tänaval sõita, see oli keelatud, aga ma võisin üksinda vee peal paadiga sõita ja ise otsustada, kuhu ma keeran, mismoodi ma sõidan. See oli minu jaoks nagu täiskasvanuks saamine – otsused, mida ma merel tegin, olid minu otsused.
Meelis Pielberg: See oli vabadusetunne. Kuna tegemist oli veel sügava nõukogudeajaga, siis merelesaamisega see vabadusetunne
isegi võimendus. Mäletan, et kui tahtsid tol ajal minna kuskile kummipükstega võrku panema, pidid piirivalvest luba küsima.
Indrek Ulla: Lühidalt ja lihtsalt öeldes on viimase peal nauding keerulises ja rasketes oludes, olgu siis tuulevaikuses või tormis, loodusjõududega hakkama saada ja sellest tulemus vormida.
Meelis Pielberg: Kui sa kai äärest oled otsad ära andnud, siis kõik muud mõtted on peast läinud ja sa tegeled ainult purjetamisega. Sa ei mõtle sellele, mis päeval tööl juhtus või muudele muredele – lihtsalt purjetad.
Indrek Ulla: Sul võib stardi ootel külm olla, aga niipea kui stardipauk käib, sa unustad selle ja enam ei ole külm – kõik muu kaob tahaplaanile.
