Armu teile ja rahu Jumalalt meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
“Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.” (1Ms1,27), Aadamaks ja Eevaks, valitsema heaperemehelikult kogu loodu üle. See on inimese esimene loomine. Esimene inimpaar langes pattu, tõstis mässu Jumala vastu astudes üle ainsast piiravast reeglist, mis Jumal oli seadnud. Et oma tegu õigustada, süüdistas Aadam Jumalat, kes oli ta sellisesse olukorda seadnud ja teist inimest, Eevat, ning Eeva süüdistas omakorda madu, ehk siis muud loodut. Kõik suhted said rikutud. Patt, mäss ja sellest tulenevad süü- ja häbitunded, üksindus ja lõhestumine on meie sees tänaseni.
Jõulupühade sõnum on, et Jumal on loonud uue inimkonna. Selleks, et uut inimkonda luua, oli vaja ühte inimkonna esindajat, kes mässu ja vastuhaku asemel oleks valmis tegema Jumalaga koostööd. Uue inimkonna esiema on Neitsi Maarja, uus Eeva. Ta ütleb inglile, kes on kuulutanud, et temale sünnib Jumala Poeg: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1,38) Nendes tingimustes sai uus loomine teoks, siia maailma sündis jumalinimene, uus Aadam, kelle emaks on inimene ja isaks on Jumal. “Kuna Jumala ainusündinud Poeg tahtis meile anda osaluse oma jumalikkuses, võttis Ta vastu meie loomuse ja sai inimeseks, et inimesi jumalikuks teha” on öelnud Aquino Thomas või veel kokkuvõtlikumalt väljendudes on püha Gregorius Jumalasõnaõpetaja öelnud “Jumal sai inimeseks, et meie võiksime saada Jumalaks.”
Nii Maarjale kui ka Jeesuse kasuisale Joosepile ilmutab Jumal, et poja nimi peab olema Jeesus – Päästja, sest “tema päästab oma rahva nende pattudest”. (Mt,1,21) Karjastele, kes on esimesed Jeesuse tervitajad pärast Maarjat ja Joosepit, ütleb ingel: “Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus”
(Lk 2,10-11). Kristust pole vaja karta, Ta ütleb “ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma”. (Jh 12,47)
Jeesuse sünd maailma on murrang inimkonna ajaloos, tänaseni räägib sellest ka kirikukaugele inimesele meie kalender, mille kohaselt arvestatakse aega enne ja pärast Kristust. Kristliku ajaarvamise alguspunkti võttis esimesena kasutusele munk Dionysius Exiguus Roomast aastal 525. Kristuse sünnist alates nimetas ta aastaid anno Domini (“Issanda aastal”, lühend AD). Jeesuse Kristuse tulekuga algab aeg uuesti.
Kui esimene loomine toimub meie kõigi juures füüsilise protsessina, bioloogiliste, geneetiliste ja keskkonnamõjude koostoimena, siis teine loomine saab meile osaks ristimisel, mil inimesest saab uus loodu. Uus inimene saab toidetud armulaual, saab kasvatust, õpetust ja juhatust Jumala Sõnas ja suhtleb Taevase Isaga palves. Ta kasvab osaduses Kristuse ja kaaskristlastega. Tema elu on teenimine – elamine Kristuses on elamine teise jaoks. Ta on maise inimesena kiusatuste ja himude keskel, aga ühendatuna Kristusega vaba maisest orjusest, õigeksmõistetud armus ja lepitatud Jumalaga. Me saame sellest müsteeriumist osa usu kaudu. Püha Porfirios ütleb nii: “Kes iganes kogeb Kristust, saab üheks temaga, Tema Kirikuga. Ta tunneb meeletut rõõmu! On rõõm, valgus, helgus ja innustus. Kristus tuleb meie sisse ja meie oleme Tema sees. Meiega sünnib nii nagu rauatükiga, mis muutub tules tuleks ja valguseks, kui aga tulest välja võtta on taas must ja tume. Kunagi ei saa olla üheaegselt pimedust ja valgust.”
Soovin kõigile rõõmu, valgust, helgust, innustust Issandas ja kõige hea jagamist teineteisega.
Õnnistatud jõulupühi!
TRIIN SIMSON
EELK Käina koguduse diakon
