1988. aasta juunis sain lõpuks loa Kanadasse oma lihasele isale külla sõita. Tänu ameeriklastele.
USA kongress võttis vastu otsuse, et Nõukogude Liit peab inimeste väljasõidutakistused kõrvaldama, kui soovib oma räbaldunud majanduse parandamiseks neilt laenu saada. NSVLile ei jäänudki muud, kui laskis ka minusugustel “patustel” inimestel oma välismaal elavat isa külastada. Varem olin juba proovinud kolm korda isa juurde väljasõiduviisat saada, kuid ikka ja jälle öeldi ei. Selge see – isa oli eestiaegne politseinik ja kapitalistlikku Rootsi ning sealt edasi Kanadasse karanud “ohtlik element”.
Kanadasse maandusin kui vanajumala sülle. Igal pool kaupade üliküllus, puhtus ja sära ning isa sõbrad, kes võtsid mind hea ja paremaga vastu. Isa ise oli juba 86aastane ja üksikuks jäänuna elas eakate kodus. Kui isa oli mõneks ajaks koju toodud ja minu hoole all, elasime Venisel tema kuuetoalises majas, mis oli veel elamiskõlbulik ja korras.
Venise asub üsna Kanada lõunaosas, u 80 kilomeetrit Montrealist vastu USA piiri, suure Champlaini järve ääres ja on tuntud kuurordi- ja kalameestelinnana. Seal elas tollal hulgaliselt nii eestlasi kui soomlasi. Paar päeva peale saabumist ütles üks isa lähim sõber, Võrumaalt pärit Evald Puhmas, et võiksin tulla temaga kaasa igaaastasele Montreali eestlaste kiriku “basaarile”. Mis see endast kujutas, polnud mul aimugi, aga sõitsingi Puhmaste autos Montreali Eesti kirikusse “basaarile”.
Peale jumalateenistust suundus rahvas kiriku soklikorrusele, kus 40–50ruutmeetrisse tuppa mahtus pea sadakond eestlast. Sain tuttavaks veel mitme isa eestlasest sõbraga ja siis tutvustati mind lühikesevõitu Leo nimelise mehega, kes öeldi olevat ukrainlane. Leo tegelik nimi oli Leonti Pirosok ning rääkis ta puhast ja aktsendivaba eesti keelt. Muuseas mainis ta oma võimalustest mind sõidutada Ottawasse, sest teadis, et seal, Ottawa lähistel, elas mu ristiisa Georg Leesti pere. Leo poeg elas Ottawa linnas ja ta tahtis oma poega külastada. Minu isa olevat aga Leod palju kordi aidanud ning need asjaolud kallutasid teda mind transportima ja ristiisa külastamisel abistama.
Ottawa sõit tuli ette kaunil “indiaaninaise suve” päeval, mil puulehed olid juba kirkalt kuldsed ja tuuletu, veidi niiskevõitu õhu temperatuur oli ikka veel üle 20 kraadi soe. Kiiret meil polnud ja sõidu ajal saime Leoga pikalt rääkida nii Eesti olukorrast, isast, kui ka Leost endast ja Ukrainast.
Leo oli pärit Donetski lähedalt Magdalinovka külast, kus tollal, kui 1941. aastal sõda lahti läks, oli hobusekasvatussovhoos. Kui sakslased Ukraina okupeerisid, pandi kool Magdalinovkas kinni. Leo kuues või seitsmes klass jäi pooleli. Leo oli õpihimuline poiss, tahtis kangesti kooli lõpetada ja kuulis, et u 60 kilomeetrit eemal, kus elasid ta vanaema ja vanaisa, käis koolides veel õppetöö. Saanud isalt-emalt loa, hakkas Leo jalgsi vanavanemate kodu poole astuma. Aga sakslased olid valvsad ja võtsid Leo kinni, sest kahtlustasid poissi spioneerimises. Leo selgitused siiski mõjusid ja seina äärde paneku asemel anti ta Saksa ohvitserile tentsikuks. Tuli tuba koristada, suppi keeta ja säärikuid viksida. Arvatavalt ei olnud ta lirr-lörr töömees, meeldis ohvitserile ja rinde taganedes võttis ohvitser ta endaga Saksamaale kaasa. Sõja lõpp tõi aga muutused, sest NSVL alamaid hakati Saksamaa Venemaa okupatsioonitsoonis kokku korjama. Leo sõidutati Ameerika Studebakeri kastis laagrisse, kus juba mitusada inimest oli lageda taeva alla kokku kogutud ja pandi okastraataeda ehitama. Enne aga korjati ära kõik väärtuslik: käekellad, sõrmused, mistahes riigi raha ja ka dokumendid. See tekitas Leos kahtlusi venelaste kavatsustes, milliste suhtes ei olnud tal juba vanas kodukohas elades suuri illusioone. Peagi küpses mõte: parem ikkagi sakslased, inglased või ameeriklased, kui venelased. Leo leppis kokku umbes omavanuse Ukraina poisiga ja nad roomasid kahekesi ühel ööl okastraadi alt läbi vabadusse.
Vabadusse jõudmine ei olnud kerge. Jala tuli käia palju, peamiselt öösiti. Õiget peavarju ei olnud, ärapeidetud raha nappis ja tihti näpistas nälg. Poisid ujusid öösel üle suure jõe ja jõudsid lõpuks rongijaama, kust siiski mõned rongid läände liikusid. Aga viimased olid pungil täis ja osal inimestest tuli vagunite katustel sõita. Seal kohtas Leo omavanust neiut, kes purssis vene keelt suurte raskustega, kuid oli seejuures väga veetlev. Neiu oli eestlanna Ilse ja tal oli hulk tuttavaid eestlasi veel all vagunis. Vene patrullid kontrollisid reisijaid ja kõik venelased, ukrainlased ja valgevenelased viidi väevõimuga kaasa, et neid vanasse “paradiisi”, Nõukogude Liitu, tagasi viia. Baltlasi siiski ei kimbutatud, sest ameeriklased Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ei tunnustanud ja neid puutuda ei juletud. Ilse tõmbas Leo eestlaste hulka ja päästis nii ta tagasiviimisest. Suure hirmuga oli Leo hakanud isegi Vene-Eesti sõnaraamatu järgi eesti keelt õppima. Tuli teada vähemalt niipalju, et vene patrulli oma tundmatute sõnadega segadusse ajada. Päeva norm oli kümme eesti sõna. Väga hea, kui meelde jäi neid 15.
Leo töötas vahepeal Saksamaa mingis pruunsöekaevanduses ning siis hakati suurt ja segast Saksamaa rahvahulka tasapisi lahti harutama. Kes Ameerikasse, kes Kanadasse ja kes ei tea kuhu. Natuke raha taskus, sõitis Leo üle ookeaani Kanadasse Montreali linna. Juba teisel päeval peale saabumist oli ta Montreali kesklinnas sattunud kokku mitme aasta taguse vagunikatuselt tuttava neiu Ilsega. Mälestused eestlasest, oma elupäästjatest, olid väga head, noored parajas eas ja nad otsustasid oma saatused ühendada. Aga Ilsel oli üks tingimus: nende lapsed peavad eesti keele selgeks saama ja selleks tuleb perekonnas seda keelt rääkida. Leol ei olnud põhimõtteliselt selle tingimuse vastu midagi ja nii see keeleõppimine jätkus. Leo õppis eesti keele selgeks ja lävis Kanada eestlasega rohkem kui üsna suure ja kauaaegse Kanada ukrainlaste kogukonnaga. Oli koguni Montreali Eesti kirikunõukogu liige.
Leoga läks meie Ottawa sõit kenasti. Õppisin Leolt palju tsiviliseeritud rahvaste kombeid. Ristiisa perekonda minekul tekkis probleem suveniiriga, õigemini küll pudeliga. Mul oli kaasas pudel Riias valmistatud ja NSVLis kõrgelt hinnatud poolkuiva vahuveini. Küsisin Leolt kuidas sellega toimetada. Leo soovitas rahulikult pudel üle anda ja selgitas, et täiskarsklaste puhul pannakse see lihtsalt paremaid aegu ootama. Kui pererahvas alkoholi ära ei põlga, siis tuuakse lauale tavaliselt midagi sellist, mis peremees ise heaks arvab. Kui kodus ühtki pudelit ei juhtu olema, avatakse kingitusena toodud pudel.
Ristiisa perekonnas läks jutt loomulikult poliitikale ja peamine küsimus oli see, millal Eesti vabaks saab. Kinnitasin, et jutt on mõnest aastast, mitte aastakümnetest, sest sinimustvalged on juba väljas ja rahvas üsna lootusrikas. Aga arutasime ka Ukraina olukorda, sest ka ukrainlased polevat Vene ülemvõimuga sugugi rahul. Leo seletuste järgi olevat suur vahe aga Lääne-Ukrainal ja Ida-Ukrainal, sest viimasesse on kõvasti venelasi imbunud ja mitmed ukrainlased venepärasest mentaliteedist nakatatud. Tema arvates oli tõenäoline, et veel enne, kui
Ukraina täiesti vabaks saab, tuleb Ida-Ukraina ja Lääne-Ukraina vahel kodusõda. Prohvetlikud sõnad, sest see sõda ongi nüüd käimas.
Saksamaal olles tundis Leo südamevalu, sest isa-ema ei olnud ta saatusest teadlikud ja loomulikult muretsesid oma poja pärast. 1945. aasta lõpul oli ta julguse kokku võtnud ja lühikese kirjaga oma vanemaid informeerinud, et on elus ja terve. Sellise kirja saatmine oli arvatavalt saatuslik viga. Loomulikut ei saanud ta mingit vastust ja oma isast-emast ei kuulnud ta enam mitte kunagi mitte midagi.
Käisime ühe hea sõbraga 1989. aastal Donetskis ja Magdalinovkas Leo isa ja ema ning sugulaste jälgi ajamas, kuid tagajärjetult. Saime jutule ühe eidekesega, kes neid kõiki hästi tundis ja mäletas. Kuid kas ta tõepoolest ei teadnud nende saatusest midagi või oli ta hirm tõtt rääkida väga suur. Meile ütles ta ainult: “Sõitsid ära. Ma ei tea kuhu.” Suurim tõenäolisus on see, et välismaale karanud poja vanemad said kiire kuuli otsaette.
Leo, Ukraina partioot ja suur eestlaste sõber puhkab nüüd Monterali Rideau kalmistu Eesti osakonnas oma kalli Ilse kõrval.
AIN EINBERG
