Pühapäeval oli linnas lauluväljakul suur kontsert, kus tuhanded esinejad kandsid ette peamiselt uuemat kooriloomingut. Nad said väga hästi hakkama ka keerukamate paladega. Kõnekas on seegi, et lauljad ise nõudsid paljude lugude kordamist.
Olin 50 aastat tagasi Tartu akadeemilise meeskoori ridades sama laulukaare all ning oskan ette kujutada, kui võimas ja ülev on see kõiki lauljaid ühendav tunne.
Kuulajana on emotsioonid pisut teistsugused. Muuhulgas ootad rohkem ka midagi tuttavat, midagi, mis rahvast liidaks, kus oleks kinnitust meie keele ja kommete edasi kestmisele ja mida ise vaikselt või mõttes saaksid kaasa laulda.
Heliloojatel peab muidugi olema stiimul luua uusi viise ja parim selleks on muidugi pääs laulupeole. Kindlasti jääb pühapäevasest kontserdist sõelale laule, mis läksid paljudele hinge, mis jäävad kestma. Kõik muidugi ei jää ega peagi jääma.
Tõsiselt häirisid mind, ja mitte ainult mind, need lood, kus juba ammusest ajast tuttavaks lauldud sõnadele olid tehtud uued viisid. Veidi kahju oli ka sellest, et “Meil aiaäärne tänavas” laulupeo repertuaarist välja jäi. Kui aga võtta kokku kolme päeva – tantsu- ja laulupeo ning laupäevase rongkäigu – muljed, siis enim liigutas südant noorte ja väga noorte osalejate lauluväljakule saabumine. Neid õnnelikke oli nii palju! Suurim tunnustus lapsevanematele, õpetajatele ja juhendajatele, kooli- ja vallajuhtidele, tänu kelle pühendumisele saavad edasi kesta meie rahvast kooshoidvad hingesidemed.
Mis puudutab laulupeo pisut ülepingutatud repertuaari, siis pole ju hullu – keegi ei keela ise üles võtta neid laule, mis suurel peol puudu tundusid olevat.
Tänavuse Hiiu Folgi Salmikulaulud alustavad reedel, 19. juulil kell 11.30 Kassari rahvamajas üheskoos laulmise pidu.
Nagu kolmel varasemal korral on palve võtta kaasa midagi, mis kuulub lapsepõlve, kodu ja kooli või hilisema seltsielu juurde ehk kunagi lauldud laulude sõnu. Need võivad ka peas olla.
Üleilmastumisele aitab kõige paremini vastu seista see, kui peame kalliks oma emakeelt, kui hoiame alles kombeid, mis läbi aegade on olnud osa eestlaste ja teistegi põlisrahvaste elust. Kooslaulmine seda kahtlemata on – kohtumiseni Kassaris!
Valter Parve