Metsatee hakkas laialehiste puude varjust välja jõudma. Veel üks lai jalakas, välul jumalakäpad. Metsaservas kubisesid verevad kontpuud, kibuvitsad ja teised, et kohe järg niitudele...
Olime oma matkal jõudnud Abruka edelaranna lähistele. “Klokviit!” hüüdis keegi. “Kiivitaja,” tähendas Helle selgituseks. Ja siis esitleti mulle Abruka järve. Noh, muidugi pole see...