Võhumõõgad on Eesti looduse ühed kõige silmapaistvamad lilled. Kollast võhumõõka teavad küllap kõik. Tema on lodude ja veekogude kallaste asukas. Üks isemoodi koht on aga näiteks Sarve läänerannik, kus sealsel rannaniidul ilutsevad kollased õied lausa mere taustal.
Siniste õitega siberi võhumõõk on märksa haruldasem. Tema peamised kasvumaad ulatuvad Eestis Tartumaalt läänesuunas Saaremaani. Ent neid leidub pillatult ka mujal. Hiiumaal oli teda kunagi Kõrgessaare kandis, veel eelmisel aastakümnel kasvas ka Hiiessaare ümbruses. Kui maa-ameti kaarti uskuda, siis peaks seal tänini leiduma. Suisa kahes kohas lennujaama ja Paluküla mäe vahel.
Neist ülemine paik tundus kohale jõudes kohe väga kahtlasena. Nii kuiv männik ka nüüd mõni siberi võhumõõga kodu! Loomad on lagendikel kaevandanud välja puhast heledat liiva. Uitasin seal vihmamärjas magesõstratihnikus üksjagu ringi, ent tühi töö ja vaev.
Lennujaamapoolsem paik on aga juba märksa paljulubavam. Mõne mustjuure ja lillaladvalise hariliku härgheinaga tee järel algab endine puisniit. Kahjuks on see nüüdseks metsaks saanud, ent ka sellisena väga tore. Esmalt künkaharjal haavik-kaasik mõnede tammede ja paari suure saarepuuga, kõikjal sarapuuvõlve. Natuke ka toomingat ja magesõstraid, ei puudu metsõunapuugi. Maapinda valitseb piibelehestik ja sinilillelehestu. Aga ka harilikku kuutõverohtu, ussilakka, metstulikat, mõõla ja tihasheina jagub. Allpool saab kaasikus valitsevaks aasosjastik. Siin oleks juba väga sobilik siberi võhumõõga kasvumaa, siia ongi nad kaardil märgitud. Pinnas on niiske ja iselaadselt plinkjalt liivakas (savikas?). Näe, imelikud varred seal püsti! Ei, nood kuuluvad närbuvate lehtedega palderjanile…
Tiirutan seal veidi ringi, ent tuleb tõdeda: ju siis on siberi võhumõõgad siin välja surnud. Paar välu ju veel on, kuid ülalt varjavad võrad enamjaolt kõikjal taevast. Seal kraavi pool on hoopis hämar padrik, ei maksa otsima minnagi. Või hingitseb siiski veel kuskil mõni võhumõõga lible?
“Tjah, kõik tuleb ikka endal kodus teha ja luua,” tõden endamisi pettunult. Kodusel taastatud sookasepuisniidul õitsesid tänavu suvel siberi võhumõõgad täitsa ilusasti. Muidugi on nad sinna istutatud. Jagasin metsaaias kasvava taimepuhmiku kevadel mitmeks ja torkisin puisniidu niiskesse lammimulda. Loodetavasti see tuttavalt kunagi saadud “lihtsalt sinine iiris” ikka on n-ö korralik siberi võhumõõk, mitte mõni selle aretis? Näeb igatahes täitsa põhiliigi moodi välja. On metsaaias hakanud juba ka veidi isekülvi andma.
Muide, Hiiessaare siberi võhumõõgad ei ole siiski päris lõplikult kaduvikku vajunud. Sealt kunagi korjatud seemneist kasvatati Taavi Tuuliku sõnul taimed, kes elavad ja õitsevad Suuremõisa kooliaias. Väga huvitava päritoluga iirised Suuremõisas seega.
