TULI VÕTTIS KÕIK | Põlenguohver: Karjaantsul tuleb otsast alustada

Reheselja külas Karjaantsu talu õuel on põlenud majadele omast märja tuki lõhna neljapäeval tunda juba kaugelt eemalt. Veel mõni päev tagasi oli siin 40-aastase Margit Vellingu esimene päris oma kodu. Kolmapäeva hommikul põlema läinud, kustutatud ja seejärel neljapäeva öösel taassüttinud majast on alles söestunud seinad, sissevajunud katus. Peaaegu puutumatuna kõrgub söestunud varemete vahel maakividest tehtud korsten.

Põhjus teadmata

Kolmapäeva hommikul, kui Margit kodust eemal oli, helises telefon, toru otsas naabrimees, kes palus tal istuda ja ütles, et ta maja põleb. 

„Ma ütlesin talle, kus on võti, et ta päästaks ühe koti sealt,” räägib Margit kolmapäevast. “Ta ütles, et selleks on hilja. Maja oli lausleekides. Siis ma sattusin paanikasse.” 

Kõnealuses kotis oli Margitil maja remondiks kogutud 30 000 eurot. Kuigi kotti kohe leekidest kätte ei saanud, avastas Margit hiljem koti jäänustest, et raha pole seal olnudki. Ta tegi hiljem politseisse avalduse ja asjaolude selgitamiseks on alustatud kriminaalmenetlust.

Köögis puupliidi ääres on veel mõned päevad tagasi purki pandud õunamahlad. | Foto: Kai Kallas

Margit jõudis Emmastest paari minutiga koju ja nägi ise, mis majast järgi. 

„Ma ei olekski palunud, et keegi oma eluga riskima hakkaks, aga sellisel hetkel ei mõtle selgelt.“

Mis tulekahju põhjustas, Margit öelda ei oska. Külaelanikud olla näinud leeke korstnast tulemas, kuid põlengu täpse põhjuse peab selgitama ekspertiis. Margit ei taha enne seda ise oletada. 

Päästjate töö kohta on tal aga ainult head öelda: „Väga tublid. Nad tegid väga tublit tööd.“ 

Kõrvalhooned jäid tulest puutumata ning pärast esimest põlengut oli alles ka köögi juurdeehitus. Neljapäeva öösel süttis maja uuesti. 

Margit kolis Hiiumaale pool aastat tagasi. Karjaantsu talu oli ta pärinud oma vanatädilt ning maja sai ametlikult tema omaks möödunud aasta detsembris. 

„Minu kodu,“ ütleb ta. See oli esimene päriselt tema enda oma. Ilma mingite laenudeta.

Maja oli elamiskõlblik, kuid Margit hakkas seda kohe oma käe järgi kohendama. Vanade viimistluskihtide alt tuli välja palk, ruume tehti suuremaks ning maja sai järjest värskema ilme. 

„Ma olen siin palju tööd teinud,“ räägib Margit ja näitab majas rusude vahel liikudes, kus oli elutuba, köök, sahver. Köögis puupliidi kõrval seisavad värskelt enne tulekahju pudelisse saanud kodused õunamahlad, puudki ahju kütmiseks on veel riiulil reas, ainult et mustaks põlenud.

Margit oli talveks valmis, sahvris olid valmis hoidised, koduaias kasvatatud sibulad ja nuikapsas. | Foto: Kai Kallas

Maja sai järjest rohkem tema enda nägu. Avarale väljaehitamata teisele korrusele kavatses Margit tulevikus teha endale õmblustoa. Tööstuslik õmblusmasin ja kangad olid veel mandril ning neid polnud ta jõudnud Hiiumaale tuua. 

„Õnneks,“ ütleb ta nüüd. 

Asjade rahalist väärtust on Margitil praegu keeruline kokku arvutada. Majja jäid arvutid ja muu tehnika, tööriistad, riided, mööbel ja suur osa igapäevaeluks vajalikust. Passid ja osa väärisesemeid õnnestus kätte saada. Majja jäi aga ka ajaga ehituseks kogutud raha.

Mälestused põlesid

Kõige rohkem on Margitil siiski kahju asjadest, mille väärtust rahas mõõta ei saa. Vahetult enne tulekahju oli ta toonud ema juurest mandrilt Karjaantsule oma vanad lapsepõlvepildid, koolilõputunnistused ja muud aastate jooksul kogunenud mälestusesemed. Need seisid kastides elutoas. 

„Ma väga loodan, et seal rusude all on midagigi alles,“ ütleb ta.

Varemete vahel liikudes leiab Margit aeg-ajalt midagi äratuntavat. Mõni ese on kõrbenud, teine klombiks sulanud, kolmas on aga imekombel peaaegu terve nagu näiteks poolemeetrise söestunud kuhja alt tulevad välja puidust karbis söögipulgad.

Ma isegi ei tea, mida teha või kust alustada. Mul ei ole see kõik veel täiesti kohalegi jõudnud.

Keset põlenud maja on üks erand. Maja keskel asuv sahver jäi suures osas tulest puutumata. Seal seisavad veel hoidised. Alles on isegi viimased oma aia tomatid. Sel suvel kasvatas Margit Karjaantsul esimest korda ka nuikapsast. 

„Ja tuli välja,“ ütleb ta rõõmsalt nagu iga perenaine oma saaki esitledes. 

Kõik lõhnab suitsu järgi. Tulekahju hõng on riietes, esemetes ja hoonetes ning sellest ei pääse ka seal, kuhu leek ise ei jõudnud. Margit liigub varemete vahel ja vaatab järjest, mida võiks veel päästa. 

„Ma isegi ei tea, mida teha või kust alustada. Mul ei ole see kõik veel täiesti kohalegi jõudnud.“

Uuest juurdeehitusest, kus asus pere köök, pole enam midagi järel. | Foto: Kai Kallas

Margiti 16-aastane poeg käib koolis Tallinnas ning tulekahju ajal teda Hiiumaal ei olnud. Kui poeg juhtunust teada sai, kirjutas ta emale öösel, et ei saanud üldse magada. Margit vastas pojale, et tema ka mitte. Üks kergendus kogu juhtunu juures on see, et majas ei olnud tulekahju ajal inimesi ega loomi. 

Lemmikloomi polnud Margit jõudnud veel Karjaantsule võtta.

Ei loobu kohast

Praegu peatub Margit samas külas elava hea tuttava juures. Esimesed hädavajalikud asjad sai ta valla sotsiaaltöötajate abiga, kes pakkusid ka valla korterit peatuspaigaks. 

„Samaaria pood tuli meile appi,“ räägib Margit. „Saime sealt kõik, mis vaja oli – riided, jalanõud, mingi poti, veekannu, taldrikuid ja asju.“ Ka külarahvas on ühendust võtnud ja abi pakkunud. Margit tunnistab, et tal endal on praegu raske isegi öelda, mida täpselt vaja läheb. 

„Riideid nagu on, neid saab vaadata igalt poolt. Vahet ei ole, mis sul seljas on,“ ütleb ta.

Margit Velling keset endist garaaži, kus hoiti ehitusmaterjale, küttepuid, tööriistu ja muud. | Foto: Kai Kallas

Karjaantsu maja kiiret taastamist Margit praegu ei plaani. Enne talve pole see ka realistlik. Elektrikilp on hävinud ning varemed tuleb lammutada ja kogu praht ja sodi ära koristada.

Esialgu kavatseb Margit minna mandrile ema juurde. 

Mis Karjaantsust edasi saab, sellele pole tal veel vastust. „Eks aeg näitab, aga sellest kohast mul loobuda pole plaanis.“

Fotod: Kai Kallas