Jälgi meid
Piletilevi 7-27.02

UUDISED

Muljeid Collegium Musicale Ameerika tuurilt

Koos kammerkooriga Collegium Musicale, dirigendist abikaasa Endrik Üksvärava ja poegadega USA kontserttuuri käinud Kristel Üksvärav saabus esmaspäeva, 4. aprilli õhtul ning kolmapäeval jagas Hiiu Lehega värskeid muljeid reisilt, millel kõlanud muusika liigutas paljusid.

Miks toimus Ameerika kontserttuur just nüüd?

Koor pidi selle reisi tegema tegelikult juba märtsi lõpus 2020. Täpselt kümme päeva enne meie lennuki peale minekut tuli toonase presidendi Trumpi korraldus, et kedagi riiki sisse ei lasta, kõik piirid lähevad kinni ja algas võitlus pandeemiaga. Olukord oli keeruline ja seda sõitu lükati edasi ehk lükati edasi ühte põhjust, millest see reis alguse sai – 50. Eesti kultuuri päevad New Yorgis. Ka siis oli meil kavas Erkki-Sven Tüüri looming, tema “Missa Brevise” Ameerika esiettekanne. Aga elu läks nagu ta läks ja kui nüüd jaanuaris saime kirja, et kas te olete nüüd ikka tulemas, siis minu esimene reaktsioon oli: Kuhu?! Ja millal?! Ja siis selgus, et juba nüüd – märtsi lõpus ja aprilli alguses. Olukord seal on paranenud ja pandeemianäitajad muutunud, vaktsiinid niipalju kaasa aidanud, et tõepoolest 50. Eesti kultuuri päevad New Yorgis toimuvad. Kuigi neid oli kolm-neli korda edasi lükatud.

Kas 2020. aasta plaan jäi paika või muutus?

Kuna Erkki-Sven Tüür kirjutas oma südamevalust ja murest Ukrainas toimuva pärast täitsa uue teose “Ukrainale”, siis sai kogu meie reis tulevalt olukorrast Ukrainas kantudki Ukraina teemast ja sellega seoses tuli juurde ka erinevaid kontserte. Suuresti läksime küll nii-öelda tegema seda 2020. aasta plaani. Kahjuks jäi meil küll ära kontsert Carnegie Hallis, mida nii lühikese ajaga ei olnud võimalik taastada, aga meil on lootus, et äkki see ikkagi tulevikus tuleb. Ka Tüüri oli meil tegelikult soov laulda Carnegie Hallis. Meie esimene kontsert toimus Marylandi osariigi pealinnas Annapolises, mis on Tallinna sõpruslinn. Maryland on tõlkes Maarjamaa just nagu Eestigi. John C. Wobensmith, kes on Marylandi riigisekretär, meie mõistes väga kõrge riiklik tasand, osales meie kontserdil. Kohal oli ka Eesti suursaadik USAs Kristjan Prikk.

Järgnes kontsert Washingtonis, mis oli teatud mõttes kinnine ehk kutsetega Washingtonis resideeruvale diplomaatilisele korpusele. Meie suureks rõõmuks oli kohal ka Ukraina suursaadik USAs Oksana Markarova. Kontsert toimus Prantsuse saatkonna suures ja ilusas istungitesaalis, ka Prantsuse saadik ise oli kohal. Kontsert algas hümnidega – Prantsuse, USA, Eesti ja Ukraina hümn kõlasid kammerkoori esituses, siis tulid suursaadikute kõned ja siis Collegium Musicale kontsert. Tagasiside lauljatelt oli see, et saali oli eriti just Erkki-Sven Tüüri teose “Ukrainale” esitamise ajal väga raske vaadata, sest paljude kuulajate jaoks oli see väga emotsionaalne hetk, ka Ukraina suursaadik nuttis selle loo ajal. Lugu oli ju Ukraina keeles, kavalehtedel oli toodud inglisekeelne tõlge, aga tema loomulikult sai aru originaalkeelest.

Pärast seda kontserti pöördus Eesti suursaadik veel eraldi tänukõnega koori poole öeldes, et diplomaatiliste suhetele kaasaaitamisel tegi koor selle kontserdiga ära väga palju seda, mille nimel nemad ametnikena mitu aastat pingutavad – seda ka suhete mõttes Prantsusmaaga.

Mis edasi?

Edasi sõitsime New Yorki, kus koor laulis kõigepealt New Yorgi Eesti kultuuripäevade avamisel. Selle lõpetasime puändiga– tegime ühise ülesastumise tänapäeva noorema generatsiooni lemmiku nubluga. Selleks, et avardada piire ja tuua erinevad žanrid kokku. Nublu esitas oma lugu “Öölaps” ja koor laulis taustaosa. Tausta, millele nublu peale räpib ja mis muidu tuleb elektrooniliselt, seda esitas nüüd koor mitmehäälselt. Publik võttis selle väga hästi vastu – see oli ühtaegu üllatus ja samas väga tore. Kultuuriminister Tiit Terik oli ka saalis kohapeal ja see oli kõikidele tore puänt sinna lõppu.

Järgmisel päeval oli meil pop-up kontsert Ukraina kultuuri instituudi ees. See asub täpselt Central Parki kõrval. Maja peal lehvisid USA ja Ukraina lipud ja koor laulis nii Erkki-Sven Tüüri “Ukrainale” kui “Laul Põhjamaast” ja “Ta lendab mesipuu poole”, aga ka Veljo Tormist. Kontsert oli päev varem eksprompt välja kuulutatud, rahvast kogunes palju ja nad seisid sõidutee peal. Ja pärast öeldi, et kui tavaliselt on New Yorgi liikluses üsna ranged reeglid ja selliste asjadega väga ei arvestata, siis seal sõitsid bussid kaarega inimestest mööda ja autojuhid andsid signaali. Ja mitte sellepärast, et mis te siin teete, minge eest ära, vaid toetussignaali.

Ukrainlased, kellega me seal kokku puutusime, olid ülitänulikud igasuguse toetuse eest. Erkki-Sven Tüüri “Ukrainale” kõlas kõikidel kontsertidel just selle mõttega, et see hakkaks maailmas levima, Erkki-Sven just selleks selle kirjutas, et ka teised koorid saaksid seda laulda. Omalt poolt jagasime Ameerikas linki, et nad saaks selle laulu noote, seda lauldaks ja see sõnum leviks.

Kuidas võeti vastu Tüüri teise teose maailma esmaettekanne?

Erkki-Sven Tüüri uus teos “Omnia mutantur” võeti väga hästi vastu. Ta kirjutas selle 2020 ja teos oli mõeldud esitamiseks Tallinna koorifestivalil, mis pidi toimuma 2021 kevadel. Teos jäi seisma, sest festivali on edasi lükatud samamoodi ja samadel põhjustel, seoses pandeemiaga. Enne meie sõitu helilooja kinnitas, et võime seda esitada. Ukraina sõja taustal on selle teose sõnum vägagi aktuaalne – sõda ei ole lahendus ja armastus võidab kõik – kuigi kirjutades ta seda sellesse konteksti ju ei mõelnud. Kontsert toimus New Yorgis 5. avenüül asuvas kirikus Church of Heavenly Rest, kus on üheksasada kohta. Kirik oli peaaegu täis ja seal oli ka väga palju ukrainakeelset publikut, aga ka eesti- ja inglisekeelset. Esitasime seal lisaks Tüürile ka Arvo Pärdi, Pärt Uusbergi, Tõnu Kõrvitsa teoseid. Esimest korda tegime koostööd fagotimängija Martin Kuuskmanniga, kes elab ja töötab USAs, aga võimalusel käib ka Eestis esinemas.

See oli väga erilise atmosfääriga kontsert ja kogu see Ukraina teema andis neile kontsertidele teatud alatooni, oma sügavuse –inimesed istuvad ja kuulavad seda kõike teistmoodi. Lauljad, kes vaatavad publikusse – see on olnud kord lihtsam, kord raskem, sest tõesti inimesed olid väga emotsionaalsed – ütlesid, et siis on kindlam vaadata ainult dirigenti kui publikut, et jaksata laulda. Õhkkond oli kuidagi sügavam ja teatud mõttes rahulikum, iseenda sisse vaatav.

Me korraks kartsime, et Ameerika publiku jaoks see kontsert on natukene liiga pikk ja meid hoiatati ka. Repertuaar on võõras – kõik eesti muusika, kaasaegne muusika – nemad on harjunud kuulama sellist, mis on neile omane, aga see oli kõik uus. Kontsert oli tund ja kakskümmend puhast muusikat, mis on tänapäeva Eestiski juba pikk – ollakse harjutud, et tund ja kümme minutit. Meile öeldi, et tund on ikka juba väga hästi, aga ei, mingit probleemi ei olnud. Keegi ei tõusnud püsti ega lahkunud, kõik kuulasid lõpuni ja lõpus publik plaksutas püsti seistes.

Miks Endrik koju ei tulnud?

Meie koos kooriga lendasime koju esmaspäeval, aga Endrik jätkab Amsterdamis. Zürichis oli meil vahemaandumine ja seal läksid meie teed lahku – meie sõitsime edasi Tallinna, aga Endrik läks kõigepealt Hollandisse ja edasi Prantsusmaale, kus ta laulab J.S.Bachi “Matteuse passiooni”. Nii et ta vahetas rolli, laulab seal kuni 16. aprillini ja siis tuleb tagasi. Ta laulab Hollandi tippkooris Capella Amsterdam, mille dirigent on Daniel Reuss, kes on olnud ka Eesti Filharmoonia kammerkoori peadirigent. Kui Endrik Hollandisse õppima läks, said nad kokku ja teevad seni koostööd. Vabariigi aastapäeval kui Collegium Musicale oli Kõrgessaares laulmas, siis Endrik asendas Daniel Reussi Hollandis.

Kõik kolm poega olid teil USAs kaasa, kuidas neil seal meeldis? On nad palju koos ema-isaga reisida saanud?

Nemad on, jah, maailmarändurid ja reisinud sünnist peale. Alates koori esimestest konkurssidest, mis olid 2011 suvel kui Luukas ei olnud veel aastanegi ja Johan ei olnud veel sündinud, aga nad on sellest peale käinud meiega võimalusel kõikides kohtades kaasas – Itaalias, Saksamaal, Soomes, Iisraelis, Venemaal jm. Esiteks 2020 olime me lubanud, et võtame nad kaasa ja see oli nendele nii-öelda american dream, teistpidi praegune olukord siin… Ma emana ei oleks tahtnud sõita ise ära üle ookeani ja lapsi siiapoole jätta. Tahtsin, et pere oleks koos.

Ameerika võtsid nad vastu väga erinevalt – nad on iseloomu poolest erinevad ja näiteks Luukasele meeldisid Annapolis ja Washington, mis on rohelised linnad, madalamate majadega ja puhtad – palju loodust ja ilu. Ja New York talle väga ei meeldinud, sest seal oli palju räpasust ja kõik need erinevad lõhnabuketid, mis igalt poolt tulid, teda pigem segasid. Ott Marten aga väga nautis New Yorki – ta kuidagi tundis, et seal saab väga anonüümseks jääda, ära kaduda selle kõige vahele ja see visuaalne pool teda ei seganud. Aga muidu neile loomulikult meeldis ja eks nad on harjunud sellega, et nad peavad kannatlikult ootama, proovis olema ja kuulama ära kuni vanemad oma jutud lõpetavad ja alles siis saab edasi liikuda. Ma tõesti imetlesin neid – nad kordagi ei virisenud. Me ju reisime täiskasvanutega ja kui reisidel ikka tekkib probleemseid olukordi, siis ma vaatasin oma lapsi ja mõtlesin, et on tõesti imeline – nad olid väsinud, nad olid söömata, istusid kuskil palavas, ootasid kuni me mingeid asju korraldasime ja nad mitte kordagi ei virisenud.

Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.

Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.HL585x400

Küsis HARDA ROOSNA

Veel lugemist: